Sind ju ei olnud.

Haarates lingist astud sa ühe hetkega pimedusse,
kauguses sätendab lumi,
väevõimuga särades kuplitest,
nõudes valgust..
Keegi surub ja tõukab kõndides,
tagasi sinna kust sa tulid,
nagu ei tahaks, et sa lähed
või asud sinna kus on tema.
Andes sõrme, on mõned nõus võtma terve käe..
või enamgil..
Nad võtavad sellega endale midagi,
seda mida nad ei peaks.
Üksluiselt jalutavad nad sealt,
kus teised lähevad koos.
Häälekalt krudisevas lumes varbaid külmetada
pole neile mingi kunst,
põsed ja ninaots kui jää,
astuvad nad edasi,
sinna kus nad kord õnnelikud olid.
Tuult trotsides suunduvad nad mööda lumme mattunud randa,
sinna,
kus nad võiks olla õnnelikud,
selle koha kohta pole neil,
aga mingit ettekujutust.
Nähes seda, mis oli kunagi,
tuleb neile meelde see kus kõik laabus,
kõik pidigi nii olema.
Nii ilus.
Mitte mingeid ripsmetuššiseid pisaraid,
pole võimalik näha kellegil.
Sest sind, ju ei olnud.