Tänu Sandra blogile sain aru, et ma peidan ennast mingis mõttes.
Mul tuli muie suule, kuna seal oli paar asja mida ka alati teiste eest peidan, sest kardan et mind peetakse imelikuks.
Okei saan üle.
Inimesed ongi erinevad.
Erinevalt sellest et kõik kindlasti peaksid ühte ja sedasama muusikat kuulama.
Mäletan kohvikut.
Mäletan Mari-Leeni laulu,
jah mulle meeldis too laul.
Sellepärast ma kohe vastasingi.
Mõni aga vaatas mind imelikult.
Õigemini oli see sellesama laulu pärast.

Homme mate eksam.
Ma ei põe, kuid tean, et mul tekib nagunii raskusi mingite raskemate valemitega mis pole meelde jäänud või siis tekivad näpukad või ma ei seleta korralikult.

Ma tahaks nii näha neid inimesi, nagu millised nad kunagi olid ja milliseks nad on muutunud.
Välimus, ütleb üht.
Sest ega kõik nad pole kogu aeg olnud sellised " värvilised ".
Inimesed muutuvad, ma ei oska öelda kuidas mina seda teinud olen.
Inimesed mu ümber saavad seda mulle ainult öelda.
St inimesed mu ümber muudavad ka mind.
Ma tean, et nad on ka mind muutnud, juba.
Ja mul on hea meel, et ma nad leidsin.
Õigemini nendeni jõudsin.

Selle ma unustasin eile nagu ära, et Lara rääkis kogu aeg Urrist :D
See oli selle muumide asja juures kõige ägedam.

Tunnistan, et Sandra blogi pani mind mõtlema, selliseid mõtteid mida ma kaua mõelnud polnud.

Homme on mingi saatuslik kuupäev kahes mõttes.
Esimene on mainitud.
Teine mitte.
Homme saab kaks aastat, sellest tegelikult väga armsast kuupäevast.
Ma vist olen imelik, et ma mäletan selliseid asju kuupäevaliselt.
See oli lihtsalt minu jaoks eriliselt tähtis.
Kertu, mäletad kuidas ma need kaks poissi sinu juurde tõin?
Üks oli tumeda teine heleda peaga.
"Kertu & Ken, seks ülepäeviti."
Meenutagem märki <3

Ema röögib.
Vend ka.

Ise tean mis teen.

Ma leidsin midagi väga armsat oma vanemate kohta.
Jätan selle enda teada.
Sest tean, et kunagi loksub kõik just nii paika kui peab.
Vb ma kordan oma ema elu ja mõtteid mingis mõttes.
Tegelikult teevad seda kõik.
Kannatamatu olen.
See on ka ainus puudus.

Armastus liidab inimesi.