Skandaal.

Vanaema alustas.
Ma tänan teda, ausõna.
Ma sain aru, mida ta mulle tähendab, ausõna.
Ma armastan seda inimesed niipalju, et see teeb haiget, et ma sellest varem pole aru saanud.
Me oleme ühes "leeris".
Vanaema ja Sander hakkasid röökima.
Mina liitusin, et ennast kaitsta, sest pm röögiti minu pärast.
Ma läksin närvi.
Point oli selles, et maja oli koristamata.
Pidime koristama, aga ema ütles et ma läheksin siis õppima vms, et mõni teine päev saab ka.
Ma õppisin natuke ja siis jäin diivanile magama.
Eelmine pühap magasin ka mega kaua ja palju.
Aga ei.
Neile ei kõlvanud, ma kruttisin ennast üle siis.
Paar kõva häälega pisarat oma toas.
Ja alla koristama.
Vanaema oli nii suuremeelne ja oli mu poolt.
Ma siiski jonnisin ja koristasin kõik ära.
Ta oli valmis koristama mu eest.
Ma keeldusin.
Siin kirjutab tegelikult vist kaks tüdrukut.
Üks vaiksem kui teine.
Nii hea oli kõigile näkku karjuda.
Õigemini mul on vend puberteedik.
Ma ise ka parem pole.
Ma sain ära karjuda selle, et venda on väiksest peale hellitatud, et siis kui Kädi tuli "kopsis" keegi talle õlale, et ta peab tööd tegema ja ta polegi kõige väiksem.
Ma karjusin talle kõike.
SITAKS HEA OLI.
Pärast seda tuli tahmine.
Kuid ma lubasin.
Keegi ütles, et ma tark tüdruk.
Eks ma siis olen edasi.
Nüüdsest iseseisvam, oma mõtetes.

Hea oli, aga otsa sai.
Ükskõik milline värdjas või tolgus sa ka ei oleks.
Suutis keegi mind tollel hetkel õnnelikuks teha..
Mul mingi joonistus seinal.
Armas muie suul.
Jah, Delia ma lubasin.
Ja see on viimane kord.
Ma loodan, et see oli viimane kord kui ma vihane olen.
Selle pärast.

Totaalne pingelangus oli.
Pm selle mis mind vaevanud oli, kuigi ma ise ei saanud sellest arugi.
Ma sain lahti .
Ma loodan, et see kõik ei vaeva mind enam.
Pole parim asi nuttu tagasi hoida, vaid see välja elada
Emo- emotsioon.
:D
Ma ei tea kui "emo" ma nüüd Kertu arust olen.
Aga viimasel ajal suht vähe.
Olin selle sõnagi unustanud.