"Jah, niiviisi ma kaongi.
Vaikselt.
Ilma midagi ütlemata",
põselt langemas pisar, pöörab tüdruk selja ja lahkub.
Ta teadis mis kadus temast sel hetkel. Kuid ta teadis mis on alles.
Lootus.
"See ju sureb viimasena!?" oli Ennu kuulnud Sintiat alati ütlemas.
Mõeldes, sammudes külmal tänaval, mida valgustas vaid kauge täiskuu kuma ja kaugel asetsevad tänava valgustid.
"Jah, see sureb viimasena. Ja kui sureb, siis pole seda lootustki võimalik enam ellu äratada,"oskas Ennu mõeldes, nii hästi sõnu ritta seada.
Ja seda kõike teadis, ta tänu kogemustele.
Ta ei hoolinud, et tal polnud neid, ta teadis mida ta oli tundnud ja läbi elanud.
Ta seadis lõpuks sammud üle kortermajade muru, tal oli kohutavalt külm.
See õõnes tunne, ei tahtnud kaduda.
Ta teadis, et see kaob... Ta tahtis lihtsalt, et see kiiremini juhtuks.
Midagi ei saa ju tagant kiirustada, oli tekkinud juba järgmine mõte.
Muru oli õhtusest vihmast märg..
Ennu märkas, kuidas tema siniste ketside otsad vaikselt värvuvad tumedamaks.
Ta ei lausunud sõnagi.
Ta oli valmis jalutama üksinda tunde, ta tahtiski, kui tal ei oleks nii meeletult külm.
Külmavärinad, need ei olnud ilmast.
Ta teadis.
Sellel samal hetkel suutis ta teha ära, meeletult otsuseid.
Hääletult veeresid pisarad.
Ta ei tahtnud nutta.
Ta teadis, et ta on selle vastu võitlemiseks liiga nõrk.
Ta tahtis alustada sealt, kus tal enda arvates elamata jäi.
6.klass, just sealt.
Ta mõtles, et on 4 aastat liiga hilja, selle tagasi nõudmiseks.
Ta teadis, et seekord on ta üksi.
Täiesti üksi.
Ta tundis raevu, mis kasvatas tema tugevust ja teotahet.
Leidis, et ta räägib jälle omaette, pomiseb seosusetuid sõnu endale.
Keerates ümber nurga, oli ta jõudnud parklani.
Mõned sammud veel, siis on soe, suutis ta mõelda.
"Kas ma ikka peaks?!"
"Kas ma ikka tahan?!"
Ta otsustas seda kõike teha vaikselt.
Lambivalguses peeglis, nägi ta oma nutetud silmi, millele külm oli oma töö teinud.
Kenad jutid üle näo, ta vihkas nutmist.
Üritas peita jälgi.
Sisendas endale, "Ma olen tugev, ma saan hakkama."
Ei, ta ei saanud.
Ta oli selles kindel oma alateadvuses.
Siiski sammus ta Säsili tuppa.
Otsejoones midagi ütlemata, läks ja võttis oma kohvrist raha, võtmed ja märkmiku.
Pani taskusse ja lahkus.
Uksel:
" Kus sa nüüd lähed? Ema ei luba sind enam välja!"
"Ma tean, ma 5-ks minutiks veel."
"Davai, tule kähku tagasi."
Ta oli suutnud Säsili ära petta.
Tädi oli köögis, suitsetas.
Nagu tavaliselt.
"Ma lähen veel 5-ks minutiks. Ma olen kohe tagasi."
"Jah, ja siis oled kohe kindlasti tagasi!", vastas tädi oma käreda häälega.
Ennu ei hoolinud enam millestki.
Ta viskas jope selga, salli ja lahkus.
Aga kui kauaks?
Tundis, et miski rebib talt selle kõik lahti.
Ta jooksis.
Uks kärgatas paukudes kinni.
Ta ei hoolinud enam.
Jooksis.
Ta ei teadnud enam mida teha.
Tundes, et jooksmisel pole mõtet, suutis ta jalutada,
ta ei tahtnud, kuid jalutas.
Mõned minutid, millest Ennu ei hoolinud absoluutselt, ainult mõned.
Tänavavalgustite vihud jäid aina kaugemaks.
Sildid näitasid linnast välja.
Ta põgenes, ta ei teadnud mille või kelle eest.
Ta lihtsalt kõndis ja põgenes.
Äkitselt kõlas tuttav pinin, ehmatusega kukus telefon taskust.
" 1 sõnum vastuvõetud."
Ta ei tahtnud seda lugeda, äkki saadeti jälle mingit tobedat valimispropagandat.
"Valige turbojänesed, me oleme kõige parimad" , vasardas tüdrukul peas.
Ta avas telefoni, ja kõval häälel luges:
" Ma ei tahtnud nii, anna andeks."
Järgmisel hetkel vajutas ta täiest jõust väljalülitamisnuppu.
"Käige kõik kuradile!" , karjus ta nii kuidas jõudis.
Tal oli nõrk hääl, siiski tundis ta, et nii on kergem.
Ta pikad pruunid juuksed olid patsis.
Hallide silmade rõõmus varjund oli kadunud, ta ei osanud enam.
Ta käed värisesid tohutult..
Samal hetkel langes talle kätte, käeketi terav medaljon.
Sõrmitsedes seda, pigistas ta selle jõuliselt kätte.
Pigistas oma viha, tundis, et nii on parem.
Palju parem.
Ta tegi seda veel.
Iga korraga aina rohkem.
Medaljoni oli talle Korneelia kinkinud.
Korneelia tundis Enerit liiga hästi, nad olid lapsepõlve sõbrannad.
Äkitselt tundis Ennu kuidas käsi läks libedaks,
ta ei märganudki, et terav medaljon oli ta kätte augu sisse süvendanud.
Ta ei hoolinudki.
See just vabastas teda..
Hetkeliselt haaras teda tohutu väsimus.
Leides ennast kilomeetriposti juurest millel oli peal nr "12" pööras ta hõredasse metsa.
"Ideaalne.", lausus ta vaikselt.
Võttes seljakotist pusa, laotas ta jope endale tekiks peale.
Tal ei olnud külm.
Märgates oma verist kätt, otsis ta salvräti paki.
Surus selle tugevasti kätte ja uinus.
Äkitselt tundis ta tugevat pannkoogi lõhna, ta oli vanaema juures.
"Eneri kullake, kas sa pannkooke ei taha?", kõlas vanaema pehme hääl.
Jah, just sellest ta praegu puudust tundiski, mõtles ta vaikselt sonides.