Juhtus see, mis minuga juhtuda ei tohiks. Armusin ära, okei mitte päriselt, aga crush on selline, et vähe pole.
Sel nädalavahetusel oli siis Kõrgema Sõjakooli ball.
Neljapäevast algas juba üritus põhimõtteliselt pihta. Sain tuttavaks oma kaaslasega, kes oli ülivahva Taani kutt, pluss teised Taani kutid. Reaalselt, ei mäleta kuna viimati nii palju naersin :)
Reedel jamasin päeval igast muude asjadega ja õhtul suutsin enda närvi korralikult mustaks ajada, mistõttu seadsin sammud kiirelt linna, kus sain kokku päris uue seltskonnaga. Maasika laks ja hommikul kella 7st koju.... mõned tunnid und, jooksma ja juuksurisse. Reaalselt. Mul ei meenu kuna ma oleks juuksuri tegevust vaadates ise nii kõveras olnud. Ulme.
Seejärel meik ja juba minek. Emotsioonid laes, niiiiiiii äge oli :)
Kutid olid ka superkutid muidugi meil. Muidugi alkoholi kanti lademetes ette ja jutt oli nii segane kui sai olla.
Edasi läksime Maasikasse ja seal oli ikka omaette fun. Ma ei saa aru, mis inimestel selle koha vastu on.
Aga oma kaaslase koolikaaslasesse armusin ära. Nii kena mees. Oeh :)
Ja kõige vahvam oli see järgmine päev. Minu esimene korralik peavalu pärast pidu. Ja väljakutsumiste rahe. Päris fun! :)
Ometi mõtlen siin, et kas ma ikka tahan midagi üldse... kuid siis kui ma oma crushi peale mõtlen, et siis mõtlen ka, et kas ma ikka tahan midagi. Ma olen nii silmakirjalik. Siis kui ei ole siis nutan, et kus mehed on ja siis kui peab kaikaga ära peksma, siis mõtlen, et ei tahagi.
Jube see naiste mõistus. :D

Kuid eile sain ühe vahva lause. "Sa tundud nii õnnelik seal pildil, nagu sul oleks kõik olemas." Tegi südame alt soojaks. :)