New start all over again?
Uskuge või ei, aga ma olen surmväsinud kõigest. Või pigem just sellest, et ma kunagi midagi lõpuni ei suuda viia. Kooliga pean ka jamama kogu aeg, ei suuda siis aru saada, et võiks edasi õppida ja asjad korralikult ära teha õigel ajal.
Mis seal ikka 4 uus kursus 4 aasta jooksul. Believe me, ma olen väsinud. Ma ausalt olen suht ükskõikne ja blokk ja reaaalselt ei kavatse lähimaid suhteid kursaõdede seast leida. Söön ilmselt oma sõnu juba suve alguseks, well that's me, but you'll never know.
Suht palju on raputatud kõike viimasel ajal või ma lihtsalt ise oskan asjad nii meeleheitlikuks mõelda, et ongi kogu aeg draama ja maailma lõpp. Ulme, kust uut emotsionaalset stabiilsust hankida oleks võimalik?
Kas üldse on?
Sellega on ilmselt pikk töö iseendal ja oma aruraasukesel ära teha.
Kuna ehk tahan näha või arvan, et näengi asju tiba teisiti, emotsioonitumalt ja ehk ka vb rohkem kahe jalaga maa peal, siis üritan vaikselt end kruttida lainetele, mis mulle reaalselt ka midagi pikemas perspektiivis annaks.
Pöördun tagasi teemasse, tuleb armastada või õppida armastama iseennast.
Olen aru saanud, et see pole siiamaani mul väga õnnestunud, aga ehk seda teevadki rohkem 30-40tes isikud, kes on saavutanud pereelu ja kindla töökoha.
Või on see pigem rahulolu iseendaga.
Tean, et mul on paksult kogemusi selja taga mida igapäeva elus praktiliselt ka järjepidevalt kasutada kuid pahatiht jääb ikka ja alati kõik laiskuse taha.
Keegi teostab laiskuseravi?
I need it, desperately.
Pluss noh distsipliini ka, mis tegelikult ravibki laiskust. Kui just pole olemas distsiplineeritud laiskust...
Ja.. peas hakkas film tööle,et huvitav kuidas see küll välja näeks..
Areng, areng..
Kaks sammu edasi, üks tagasi...
Ja ikka jääb laiskus ette.
Selge, kodanikud.

Head ööd!