Teate, elu loobib kaikaid kodarasse.
Ning IGA hetkega saad aru, et üha rohkem ei tasu inimesi usaldada.
Mitte kedagi peale iseenda.
Ma olen päris palju aru saanud kuidas inimesed pärivad asju mida neil vaja teada pole. Minul on aga aususe "kiiks" küljes, mis tähendab seda, et ma üldiselt räägin asjad ausalt ära nagu nad on.
Uskuge mind, see komme on ammu kadunud.
Palju lihtsam on inimeste uudishimujanu rahuldada mõne konkreetse lausega, kus nad enam ilmselt edasi ei küsi.
Tuleb mõnedele asjadele konkreetselt kindlaks jääda, siis tulevad ka asjad mida sa ehk poleks oodanud.
Ma arvan, et osadele olen endast väga avameelse ja bitchi mulje jätnud.
Täna aga sain väga südantsoojendava lause " Sa oled väga armas inimene!"
Ma ei oska öelda kui õigustatud see on, kuid kui sa ehk inimesega päevast-päeva suhtled, siis ehk on see ka võimalik välja teenida.
Mõtlen hirmuga. Mis saab kui järgmine uks sulgeb ja peaks avanema uus aken. Kas ma tõesti rakendan seda kõike õpitut?
Mõni inimene mõjutab meid rohkem kui teine. Mõni paneb meid tegema asju ja tõega silmitsi seisma.
Kui sa ühel hetkel tunned, et oskad inimesele soovitada mida teha, oskad teda confrontida, et palun lõpeta see jama enda jaoks ära, teed enese elu keeruliseks, siis kas sa tunned, et sinu enda läbielamistest ja kogemustepagasist on kasu? Kas sa ehk saidki kunagi haiget sellepärast, et olla targem ja mitte lasta teistel haiget saada?
Kas ehk keegi teine annab meile samasugust nõu teiste asjade hulgast, olles ise läbi elanud samu või veelgi hullemaid asju?
Life is interesting in that way.
Sa ei või mitte kunagi teada kuna hetkeks läbi jooksvast inimesest võib saada inimene, keda vastastikku usaldate mingil tasandil.
Usaldus oli mulle varem tähtis, ausus käies sinna juurde, kuid nüüd olen aru saanud, et see on elementaarseim ja seda on meeletult raske ära teenida.

Eelmise postituse kirjutamise ajal polnud ma ilmselt selgeks mõelnud, kui palju ikka vahepeal toimunud on.
Veetsin viimased paar-kolm nädalat koos oma parima sõbraga, nüüdseks võin kindlalt väita nii, sest saan hetkel aru, et ei usalda ühtegi inimest nii palju ja tean, et asi on vastastikune. Siiski on igal asjal omad agad ja oma agadest polnud ma siiamaani üle saanud.
Kahjuks või õnneks, aga leidsin ma tänu sellele, et olen usaldanud ja kutsunud inimesi sõbrannadeks, kes suudavad toimida just nii, kuidas sa neilt kõige vähem ootaks. Ma olen aus ja ütlen, et ma ei suuda nüüdsest peale väga kedagi usaldada. Ma tean, et mul on halb komme tervele maailmale kuulutada kõike, mis mu elus toimub, kuid nüüd see peab mingis osas lõppema.
Got to get things on track!

Kuul pähe.
Ausalt.
Näen asju hoopis teises valguses ja saan aru kui paljud sõnad on minevikus mulle õigesti öeldud.
Nüüd näen neid ilmselt paremini kui varem.
Kardan, et olen nüüdseks auku kukkunud ja kui ma lähiajal ei tegutse, siis on see välja ronimine veel raskem.