Vahepeal küll tahaks oma rumalad sõnad tagasi võtta. Lubasin nii umbes nädalake tagasi, et kui kõik pekki läheb, siis on vsjo, mingiks ajaks. Las nad olla omaette. Ja siis trnnatatadadattrnnadaada trnnadadada (*kuulipildur*) tuleb kõik uksest ja aknast korraga. MIDA KURADIT!?
Neljapäeval sain kutse teatrisse, reedel avaldas üks sõber mulle saladuse mida ma ilmselt poleks oodanud ja asi läks kurjaks. Laupäeva varahommikul äratab mind kõne inimeselt, kellele olin käega löönud, ehk kõigest nädala või poolteist tagasi.
Ma ei tea, kas tõesti tuleb olla oma soovidega ettevaatlik? Neil on siiski kalduvus täide minna. Varem või hiljem. Peab kannatlik olema. Ma ei tea, kas olla õnnelik või kurb või segaduses.
Mingi rahu on sees. Intuitsioon ja sisetunne ütlesid, et usu seda ja see on õige ja ma olin loll ja naiivne ja tegin seda, kuid see juhtus ju lõpuks ometi. Mingi päikesekiir tuli pilve tagant välja. Ma ei saaks öelda, et ma nüüd ootan kuni kõik taevas selgeks läheb, ei. Ma tean, et need asjad võtavad aega. "Good things come to those, who wait." ?

Aitäh! :)