Me pahatihti eeldame ja arvame liiga palju. Näiteks arvame, et me käituks mingis olukorras nii ja nii. Kas me aga tegelikkuses teame, mis puust me tehtud oleme?
Viimasel ajal on ette söödetud liiga palju uusi olukordi. Ja pean endale tunnistama, olen neile reageerinud arvatust risti vastupidi. Me ilmselt ei tea ja pahatihti ei oska aimatagi, kes me sügaval sisimas oleme, kuid laseme enamjaolt välja paista millelgi turvalisel ja selgeks õpitul.
Life just keeps suprising me.

Vahepeal küll tahaks oma rumalad sõnad tagasi võtta. Lubasin nii umbes nädalake tagasi, et kui kõik pekki läheb, siis on vsjo, mingiks ajaks. Las nad olla omaette. Ja siis trnnatatadadattrnnadaada trnnadadada (*kuulipildur*) tuleb kõik uksest ja aknast korraga. MIDA KURADIT!?
Neljapäeval sain kutse teatrisse, reedel avaldas üks sõber mulle saladuse mida ma ilmselt poleks oodanud ja asi läks kurjaks. Laupäeva varahommikul äratab mind kõne inimeselt, kellele olin käega löönud, ehk kõigest nädala või poolteist tagasi.
Ma ei tea, kas tõesti tuleb olla oma soovidega ettevaatlik? Neil on siiski kalduvus täide minna. Varem või hiljem. Peab kannatlik olema. Ma ei tea, kas olla õnnelik või kurb või segaduses.
Mingi rahu on sees. Intuitsioon ja sisetunne ütlesid, et usu seda ja see on õige ja ma olin loll ja naiivne ja tegin seda, kuid see juhtus ju lõpuks ometi. Mingi päikesekiir tuli pilve tagant välja. Ma ei saaks öelda, et ma nüüd ootan kuni kõik taevas selgeks läheb, ei. Ma tean, et need asjad võtavad aega. "Good things come to those, who wait." ?

Aitäh! :)

Ma otsin sõnu. Ma ainult mõtlen ja siiamaani ei oska toimuvast seisukohta võtta. Tunnen, et lause, selle kohta, et " It's all about the journey, not the destination" on nii õige. Üks sõber viskas mulle ükspäev otsustamiseks ühe lingi, mis pani mõtlema tegude üle, olukordade. Kas on vaja, et unistused tõeks saavad? Nad pole siis pooltki nii head kui me neid ette kujutasime. Ma ehk mingis mõttes olen kuskil, kuid ma veel ei karju. Teades end, varsti hakkan.

Tabasin end täna mõttelt, milleks ma arvasin, et ma pole võimeline.
Nii naljakas kui see ka pole tundub kogu aeg viimasel ajal igavikuna. Ka neli päeva. Rääkimata nädalatest või kuudest.
Küsisin Lauralt nõu, mida ma teen. Samas on nii vale otsustada asju enne kui sa pole nendega silmitsi seisnud. Neiu ütles, mulle kõige loogilisema lause üldse. Sain aru, et tal on õigus. Kuid see ei muuda fatki või asju kiiremini toimuvaks. Aeg on ootajale pikk, ükskõik mida sa ei ootaks.
Samas ütles noormees, kellega viimasel ajal päevad läbi suhtlen vastuseks mu küsimusele "Kas sa oled armukade inimene" : "Armukadedad on inimesed siis, kui nad on oma suhtes ebakindlad."
Ju siis on olnud põhjuseid. Lihtsalt manas silmapilkselt silme ette üks neiu, keda ma ei tunne, kuid kes on teinud seda, mida teevad enamus naisi, nuhivad oma meeste järelt. See on nii vale, samas teades olukorda, ei saa ma talle seda pahaks panna. Usaldus.
See on ilmselt osalt kui sa tead inimest nii palju, et võid öelda, mida ta parasjagu teeb, või kuidas käitub. Sain selle nädala jooksul aru, et mulle vist ei meeldi üllatused, oleneb millised, kuid kindlasti mitte keset ööd uksele prõmmivad või helistavad üllatused, kui ma pean olema tööl või koolis järgmisel hommikul.
Pean eemale hoidma. Hakkan ise ka juba kahtlema, et kui ellu ilmub inimene, kes sinust hoolib ja üleüldiselt on iga naise Jackpot, siis vahepeal tuleb mõistus koju ja küsib: "Mis sul viga on? Miks tema ei sobi?" Ning hetk hiljem meenub ühe noormehe lause kellele kahjuks suvel ära ütlesin, lastes tema püüdlustele vee peale "Pole seda, mida kõik naised otsivad - liblikaid." See sõnastus polnud ilmselt täpselt selline, kuid tähendusena oli see lause midagi mille poole naised püüdlevad ja on kuulnud muinasjuttudes, kuid on äärmiselt lapsik unistus. See oli nagu wake up call... Äkki seda tõesti pole olemas - seda muinasjutulist tõmmet, keemiat, õnnelikku lõppu. On vaid reaalsus, fakt, et sul on inimene kellest hoolida ja kellest hoolid sina, kuid puudub sügavam äratundmine. Puudub see, mis võiks kohe alguses olemas olla "minu inimese" tunne.
Hakkasin praegu mõtlema, eelmise sellise ajajärgu üle. Üritasin meelde tuletada kutte kellega sai kokku saadud või midagi sellist. Kui ma nüüd pärispäris aus olen, siis mulle ei meenu peaaegu ükski selle pika ajaperioodi jooksul ja mind hirmutab selle ajaperioodi pikkus.