Ma olen väsinud.
Pole harjunud end jaotama saja ühe asja vahel. Viimased aasta aega oli tavaliselt ainult üks asi, millele keskendusin.
Nüüd on kool ja töö ja sõbrad ja õpingud jms.
Tunnen, et olen vaikselt jälle pohhuistiks muutumas.
Sellele lisandub ka see, et ajalugu kordab end.
Leiad toreda inimese ning järgmisel hetkel on mingi täielik kala. Siis muidugi tuleb pooleldi ära armuda (usual for me) ja siis see asi ei saa toimida, sest on see kala.
Ja jälle taban end mõtlemast, et kas on üldse vaja suhelda, et seda enda jaoks raskemaks teha.
Samas sel korral tean juba ette ära asju, tean tõde. Tean, et asi läheb nii. Ja mul on kindel aeg, et sellest maksimum võtta kui seda soovin.
Pean end trenni vedama lõpuks. Täna sain aru ka, miks mul tegelikkuses seda vaja on. Asi pole vormi hoidmises vms, pigem aitab see muid konflikte ära hoida.
Tunnen, et olen jälle mullis. Aeg lendab, aga mina seisan paigal ja ei oska kuidagi õigel hetkel sisse hüpata.
Samas on nii vahvaid randomly positiivseid asju, et ise ka ei oska seisukohta võtta. :)