Ei oska ausalt öeldes viimasest kolmest-neljast päevast seisukohta võtta. Kõik on olnud ülitore.
Kuid kõige selle ülitoredusega ja uute tutvustega kaasnes üks pisike kui sellegipoolest ületamatu "aga". Ma siiski ei räägi mingis osas nendega ühte keelt. Ma ausatan kõike seda, kuid ma ei tee seda. Näeme kuidas see läheb. Üks osa neist jäi mingis mõttes siia maha ja mul on aega seda kõike tundma õppida ja kui võimalik näidata, et mul on aega vaja või ma olen leidnud juba oma tee/keele.

Eile hommikul avastasin, et mul vist ikka tõepoolest on kurk valus. Olenemata sellest, et mandlid eemaldatud on. Kurgukaared on ju ikka olemas. You Silly. Tulin siis koju ja magasin, tegin teed ja magasin. Päris ausalt, ma ei mäleta kuna ma viimast nii palju tunde järjest magada suutsin. Ahjaa, mäletan. Pärast mandlioppi. Eniveis, päris huvitav on vahelduseks teistmoodi haige olla. Mitte nii, et pipraplaastid on kaelal ja mõtled, et kas pead jälle perearstile helistama, et uued antibiootikumid saada. Loodan, et kõigil on hea tervis ja sügiseste kiuslike ilmadega ei külmeta, nagu mina. Nii et riided selga! :)

Siinkohal aga üks tõdemus:
Nii vahva, et lasteaed jääb lasteaiaks, kuigi oled arvanud, et ehk sai suuremaks sirgutud.
Nõme on vaadata kuidas paar üdinisti head inimest on domineeritud kellegi kolmanda poolt.
Ning hoopistükis järeldada, et inimene võibki sind niisama lihtsalt ära kasutada, või et sa oled valmis tema jaoks tegema asju, kuna tõesti arvad, et olete sõbrad. Tegelikkus on tiba teine. Tsiteerides ühte raamatut: "Rahu olgu sinuga!"