Täna hommikul kerkis häälekalt päevakorrale üks sõna: Austus!

On a practical level respect includes taking someone's feelings, needs, thoughts, ideas, wishes and preferences into consideration. It means taking all of these seriously and giving them worth and value. In fact, giving someone respect seems similar to valuing them and their thoughts, feelings, etc. It also includes acknowledging them, listening to them, being truthful with them, and accepting their individuality and idiosyncrasies.

Saidilt

Ei tea mitmes päev, sest ilmselgelt harjusin päris kiirelt FB-st eemal olemisega. Jei :)
What's next?

Ma ei tea miks kuid tänane päev kannaks motot "Give people a (second) chance."
Mis seostub minul väga sõnaga "prejudice".

"Everyone is a prisoner of his own experiences. No one can eliminate prejudices - just recognize them. (Edward R. Murrow)

Sain aru, et olen ilmselt inimestele ülekohut teinud ja ehk nii mõngingaidki olukordi liiga kiirelt hinnanud. Mitte kunagi ei või teada, kuna sul võib seda sama inimest vaja minna, keda sa oled teistele mulla alla tampinud kas just seda, kuid oled teadlikult vältinud antud inimesega suhtlemist, sest teie läbisaamine või läbielatu ei ole olnud just roosiline. Kunagi ei või teada, et just selle inimesega võib sul olla Ülihea klapp ja sina lasid selle käest.
Niisiis, väike telefonikõne - ühe vältimise heastamisek.
Sõnasabast kinni võtmine - mis viib positiivsete tegudeni.

Löön kiirelt käega, tean seda juba. Sain täna aru, et tegelikkuses tuleb ikka julmalt tööd teha, et midagi "elus" hoida või "üles soojendada". Pole nii lihtne.

Mul on mingi teema viimasel ajal otsida netist "targemaid" vastuseid. Kõige jaoks saab midagi teha. Kui sulle asi ei meeldi muuda seda. Ma analüüsin asju tihti üle, mistõttu on hea lugeda midagi täiesti sõltumatut (Second chance).

2. päev
Võtan asju natuke rahulikumalt, kuna tean, et selle istumise asemel teen asju mida on päriselt vaja teha.
NT ettevalmistada oma esitlust või kuulata loengut.
So good stuff.
Alles teine päev, aga tegelikkuses tundub terve igavikuna.

1. päev.

Tinglikult kujutaks nüüd ,et käed värisevad oma doosi järele.
Koolis kursaõde istub kõrval, siis vaikselt kiikad fb-i. Nii masendav on selliseid asju enda käitumisest järeldada.
Käisin täna raamatukogus raamatut võtmas.
Midagi nagu oleks puudu, tunnen nagu ma poleks "seltskonnas".
Samas olen meeletult uhke, et sellist asja teen.
Ning vaatan sügava respektiga inimesi kellel üldse kontot pole.

Internetisõltuvus.


"Mõned inimesed veedavad jututubades nii palju aega, et kogu nende elu hakkabki selle ümber keerlema 
---
Vahel võrreldakse internetisõltuvust kasiinosõltuvusega- mõlemad on tõsised käitumishälved, mida ei tohiks jätta tähelepanuta. Mõlema sõltuvuse puhul toimuvad inimese elus tõsised muutused- kõrvale jäävad igapäevased suhted, huvid ja kohustused. See ei tähenda, et arvuteid ja internetti tuleks täielikult vältida- sõltuvus ei teki kõigil. Märksõnaks on mõõdukus ja tasakaalus eluviis, kus on ruumi erinevateks tegevusteks. Internetis pole halba niikaua, kuni kasutajatel on ka päris elu koos reaalsete tegevuste ja suhetega."

Ma arvan, et enamik meist leiab end päris tihti istumas leheküljel facebook, refreshides seda mõned korrad, kui oled lisanud uue pildi või kirjutanud seinale mõne mõtte. Vähemalt mina olen. Kuid kas keegi meist on arvutanud kokku tundide arvu, mis me seal saidil veedame? Ma ei ole, kuid leian, et ei pea end vaevama selle tehtega enda šokeerimiseks, sest ilmselgelt on see päris suur. Tegelikkuses on kahju näha, kui palju oma väärtuslikust ajast olen ma raisanud, kui selle asemel oleks ma võinud saavutada nt tippvormi, kus iganes; leida endale üliäge hobi, lugeda väärtuslikke raamatuid või mõelnud rohkem selle üle, mida ma elus saavutada tahan.

Kuna mina olen mingis osas vahepeal Martini accountability partner, siis ma otsustasin, et tema on seekord minu oma. Ütlesin, et tahan FB-s mitte käia. Alguses mõtlesin, et on lihtsalt hea, et noh kui ma käin siis ma olen talle võlgu vms, siis mõtlesin, et võiksin tema kätte oma parooli anda ja ta võiks selle ära muuta, et ma pühapäeviti oma tund "of joy'd" saaks, kuid Martini idee oli tiba parem, blokkida arvutist leheküljed ära. Asjal leidus pärast teostust ka üks aga - teistest arvutites saan ma fb-s käia, mis tegelikkuses andis nõrga koha, mis järgmiseks challenge'iks muuta.


So here goes my first evening. Kui ma päris aus olen siis olen ilma FB-ta olnud ehk tunnikese? I'm bored. Tühjus on. Midagi ei oska nagu teha jms. Pluss siis kui keegi peaks rääkima sellest, et mis keegi mu seinale kirjutas on nii : "Mis ta kirjutas jms" Jubeeeee, nagu täielik narkomaan, kellel on võõrutusnähud.
Mul on hea meel, et ma selle challenge'i endale võtsin. Leiame nüüd tee tagasi kasulike asjadeni. 

:)

He that is good for making excuses is seldom good for anything else (Benjamin Franklin) 

Most of us are guilty of having done something we shouldn't have or of not doing something we should have. When we are questioned about our misconduct, do we accept responsibility and admit we are at fault? Usually not. Instead we make excuses.

Excuses are harmful because they prevent one from succeeding. When we make excuses and repeat them often enough, they become a belief. The belief then becomes a self-fulfilling prophecy. For example, a sales rep discouraged by his poor sales starts to blame the price of his product. "No one wants to buy it because it's too expensive." he says. After repeatedly making this excuse, he begins to believe it is true. 

Making excuses can put the brakes on our progress, while accepting responsibility can lead us to the top.

How to stop making excuses

1.  Realize that your success or failure depends on you.
2.  Beware of rationalization. 
3.  From time to time, stop and examine your progress. 
4.  When you make a mistake, accept responsibility

Siit.