Kas see on normaalne, et nii pea kui ma kodust keskkonda enda ümber tunnen lähen närviliseks ja rahutuks? Mõtlen kuidas mitte midagi tehtud ei saa ja olen sisemiselt paanikas ja tahan ära.
Kõige lihtsamad laused või küsimused heade sõprade poolt ja ausalt 3 sekundi pärast olen tulekera.
Muidu olen stoiline.
Lihtsamate saavutustega rahul.
Olen 3 nädalat järjest hommikuti putru söönud, v.a. eelmine laupäev ja pühapäev, kus see lihtsalt ei olnud võimalik.
Pesnud alati oma nõud pärast söömist ära.
Sain 6 EAP-lise eksami B, täna hommikul olin ülirahul tulemusega, kui mult küsiti, et "kas see oli 6 EAP-d?"
Emaga nääkleme kogu aeg. Kogu aeg on midagi ütlemist, mina vihastan tema välja või tema minu. Ei oota just koju tulemist.
Õel on ka viimasel ajal suhteliselt kama kaks, kas ma olen või ei ole.
Siiski soovin meeletult teda Rapuntslit vaatama viia, muidugi tahan ise ka seda näha.
Ma ootan ja meeletult soovin, et selle suve algus laheneks minu jaoks positiivses võtmes.
Kõik see, mille kirjutasin sügisel seinale, olen ma ära teinud või asjad on lõpusirgel.
Inimesed alati unistavad, et tahavad seda teist ja kolmandat, kardan, et ongi õigus inimestel, kes ütlevad, et teekond on tähtsam kui kohalejõudmine. Ma olen praegusel hetkel kahe käega poolt.