Tunnistan (lõpuks) probleemi.
Ei oska teiste inimeste õnne peale õnnelik olla.
Leian vingumist ka seal, kus seda tegelikult ei ole vaja leida.
Varem ma ei näinud seda, sest seda probleemi mainis mulle kõigest mu ema.
Olen nüüdseks leidnud, et oskan väga halvasti öelda inimeste siiralt heatahtlikke ja rõõmsate kommentaaride peale.
Sõber ei teinud peaaegu kaks aastat ARK-i ära. Nüüd tegi.
Ja selle asemel, et tema üle õnnelik olla oskan mina öelda "Lõpuks!?"
Selline inimene ei ole õige sõber.
Üldse viimasel ajal tunnen, et kaotan inimestega kontakti, kes mulle mingil eluperioodil tohutult palju tähendasid.
Mis nüüd?
Ma ei oska suhelda ega rõõmu tunda.
Keegi ütleb hästi ja mina mõtlen paratamatult "Miks ta nii teeb?"
Ma ei imesta miks keegi mind kuhugi ei kutsu, kui mina vabandan end pidevalt õppimise taha.
Väga vabandan, kuid kui see, et ma ütlen, et ma ei joo häirib teid, siis on see teie mure.
Ma ei pea õigeks igapäevaselt joomist või nädalavahetuseti end sigalakku või isegi tsüklisse tõmbamist.
Kui teie mind selles osas ei mõista, siis see ei ole minu probleem.
Igatahes, ma olen nad kõik kuhugi kaotanud.
Ja ma tahaks neid jubedalt tagasi saada ilmselt siis pigem võita.
Ja seda mitte bitchi mängides.

Oma elu saad muuta vaid sina ise.