Pea on paks - mõtetest.

Eile sai Alo kõne peale end baari veetud.
Pool baari oli ühel hetkel tuttavatest täis, keda tõeliselt pikka aega näinud polnud.
Mille üle mul oli loomulikult ülihea meel!
Eriti hea meel oli näha Kaisa ema ja isa ja Katti ja Karli.
Kaisa sorry, et ära läksin sulle midagi ütlemata, kuid mul ei õnnestunud sind tollel hetkel leida.
Ma arvan, et mõistuse keeras sassi pigem üks tegu, mitte sõnad mis mõned tunnid hiljem järgnesid.
+ Pluss järgnevad sõnad ja veel järgnev tegu.
Noormees nimetame teda siis number üheks, tahtis mulle juua osta. Musi hinnaga.
Mina keeldusin kategooriliselt seoses muutunud vaadetega end kellegile kätte andmast, mistõttu sai vasak põsk ära "märgistatud". Ootamatu lähedus ja noormehe kallistamisvajadus keeras minul kuskil mingi kaane pealt ära ja ilmselt tuli päevakorrale läheduse tunne, mida ma pole kogenud pikka aega. Ma ei räägi "helluse jagamisest" vaid lähedusest. Kaisa ehk teab mida ma esimesega mõtlen või silmas pean.
Seejärel sai räägitud noormees number kahega ja jalutamas käidud.
Vahepeal palju tuttavaid ja ootamatud vanad tuttavad, kes tervituseks huuled prunti ajasid. Śokeeriv, mitte, et inimene meeltmööda ei oleks.
Inimesed on nii muutunud, tead neid aastaid, kuid ühtäkki näed, et su kõrval pole enam see sama inimene, vaid keegi teine.
Järgmine moment istun ning kutt nr. 1 küsib juba mitmendat korda, et ega ma vihane tema peale ei ole. EI. Seejärel järgneb muud juttu ning nagu muuseas abieluettepaneku laadne asi. Selliseid asju iga päev ei kuule. Pani samamoodi mõtlema.
Mitte selle üle, et milline antud inimene on, vaid enda tahtmiste peale.
Miks ma alati tahan, et kõik peab olema ideaalne, inimene peab välja nägema täpselt selline. Aga ta on ju tore, ta võib kõike sama pakkuda või veel rohkemgi, mis minu nö unistuste mees, kuid siiski ei suuda ma mõelda, temaga suhtes olemise peale.
Mingi kell läksin ära, kuna hea tütar pidi kell 2 kodus olema, auto võtmise hind.
Üks noormeestest tuli minuga koos koju. Maja ees olles ei soovinud ta väljuda ning teel sõites rääkis ta sellest, et kui ilusaks ma vahepeal muutunud olen ja, et ta seda üldse ei suutnud alguses uskuda, et see mina olen jms. Tõsteti mu ego, mis pole üldse paha.
Ahjaa, vahepeal mainiks ära, et oma 5 inimest baaris võtsid mu lõua oma käte vahele, et uurida mis värk selle neediga on. Pidin neile siis seletama, et see oli pilapilt.
Et siis olime autos ja ühel hetkel tulid teise auto tuled, kutt hakkas kihla vedama, et kindlasti tuleb see auto, et musi peale. Mina ei öelnud midagi.
Rääkisime sõprusest ja tuttavatest. Ühel momendil mainisin, et mul on aeg koju minna, sest järgmine päev on vaja vara ärgata ja sooviks unetunde rohkem kui 4-5. Kallistus nagu ikka, kuid siis tuli talle "kihlvedu" meelde, mida ei olnudki minu arust. Enne oli ta suutnud teha mõne imeliku liigutuse, mis minu isiklikku ruumi häiris. Ning nõudis oma musi. Mina keeldusin kategooriliselt. Mispärast sai ära "märgistatud" minu parem põsk.
Järgnes sõnum koduteel. Ja lahkudes lubadused ühenduse võtmisest.

See kõik on nii tühine ilmselt kõrvaltvaatajale, kuid minu poistevabad mõtted on terveks päevaks rikutud. Selline tunne on, et olen haavatud, midagi mille olen kaugele mälusoppidesse ära peitnud on osatud üles leida.

Aitäh Karl, et muretsed.