Täna korterisse jõudes sain lõpuks aru, miks mul oli nii paaniline tahtmine vennaga kokku kolida.
Üks väikestest plussidest on muidugi see, et ma saan temast (kui hästi läheb) nädal aega puhkust.
Teine asi oleks muidugi see, et ta ei tule mulle oma draamasid ja elu kurtma, kui see juhtuks oleks mul imestusest suu ammuli.
Kolmas asi oleks see, et mina ei lähe talle oma elu kurtma ja nii mõnigi asi jääb kellegiga jagamatta.
Neljas asi oleks see, et kui ma saaks talle midagi rääkida, siis ma ehk hakkaks tänu tema vastustele asju üle mõtlema ja keeraksin asjad hoopistükis hullemaks. (Üks asi millepärast olen ehk loobunud suhtlemast sõbrannadega, kes ei oska asja reaalselt võtta.)
Viiendaks, ma saan temalt kommentaare (8 maailmaime!) oma söögitegemisoskuse kohta, ka karmi kriitikat, mis kulub täiega marjaks ära. Ja muidugi see tegevus ja küsimused mis temalt kuuleb veel ennegi kui ma olen saanud näiteks leivad ahju panna ajab mind lihtsalt naerma. Kärsitus.
Kuuendaks, ta ei kommenteeri mitte kunagi peaaegu mitte midagi mida ma teen vanematele või mulle endale.
Seitsmendaks, ta ei solvu ära ning räägib minuga ka siis kui ma olen ta just 2 minutit tagasi perse saatnud.
Kaheksandaks, ta on siiski minu liha ja veri.