Tudengi töö on õppimine!

Seda kahjuks või õnneks ta on, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tegelikult on viimasel ajal nii mõndagi ka juhtunud.
Olen mõnest asjast vahepeal aru saanud, see võib olla suhtlemispsühholoogia seminarist.. ma tean, et ma ei oska inimesi kuulata.
Tänu nädalavahetusele olen seda ikka mõnusalt tähele hakanud panema.
Kertu rääkis mulle nii mõndagi, muresid, probleeme, kõike seda mille osas peaks üks hea sõbranna ära kuulama ja võimalusel aitama.
Ja mis mina tegin?
Olin vait ja kuulasin ja sain aru KUID 2 sekundit hiljem läksin oma jutuga edasi.
Tunnistan, ei läinud jutuga edasi niisama lihtsalt, vaid sellepärast, et ma ei osanud nõu anda.
Vahepeal tunnen, et ma ei oska üldse teistele nõu anda.. aga ehk tuleb see sellest, et ma üritan iseenda küsimustele vastuseid leida?
Mul on tohutult küsimusi tegelikult õhus, päriselt.
Kas ma ehk ei lähe liiga kalliks oma vanematele maksma?
Kas oli ikka õige panna vanemaid kaalukausile selles osas, et mina läheksin tasulisele kohale õppima, kohale mida olen ihanud aastaid, võimalusega, et ma ei pruugi olla nii tubli, et pääseda riigieelarvelisele kohale?
Kas ma ikka tõepoolest soovin antud eriala õppida?
Jätkata ja töötada kogu elu antud erialal?
Või kas ma suudan saavutada õppeedukuse, mis tagab mulle stipendiumi või kõige viimasel ja parimal juhul salasoovi, milleks on cum laude ?
Küsimusi on palju, olenemata üritustest leida neile vastust teistelt nõu küsides, olen ikkagi mina ise see, kes peab neile vastama.

Teine teema on hoopiski teist laadi..
Kas mul on õigus olla kade inimeste peale, kes on need, kes mina olin kunagi?
Elu on läinud nii, et inimesed on tõepoolest nii erinevad, kuid hinge jääb ikkagi kriipima see küsimus, mis on temas teistmoodi kui minus?
Kas mul on kujunenud välja ideaalid ja kas ma soovin näha uutes inimestes neid samu vanu ideaale?
Kas ma olen liiga prefektsionist ja otsin tõepoolest sellist ideaali endale kaaslaseks?
Tegi tegelikult haiget küll kui mu ema kuulis, et ma jätan oma endise kuti maha ja reaktsioon, mida temalt kuulsin oli a la selline, et ega ta niipea uut kutti ei saa, kui üldse saab...
Mina vaataksin asja sellest punktist et olen alles 19!
Tema aga ilmselt sellest punktist, et olen liiiiiga valiv.
Ning siis veel küsimused hoopis teistlaadi teemalt...
Kas sõbrad on võimelised muutuma kellekski täiesti teiseks ja kaotama sõpru leides endale kaaslase pikemaks ajaks?
See viimane küsimus vaevab mind pikemat aega juba.