Mulle jõudis täna midagi kohale..
Midagi, mis juhtus ammu.
Tõdesin, et ma ilmselt ei saa sellest kunagi üle.
Lugesin vist kuskilt ajakirjast ( täpsustuseks: see oli vist isegi "Maaja" ), et murdunud süda paraneb keskmiselt mingi 6 kuud naistel oli vist rohkem ja meestel vähem või vastupidi, aga keda see statistika nii täpselt ka nüüd huvitab?
Möödas on kuradima pikk aeg ja tean, et kui näeksin teda see poleks minu jaoks kerge.
Valus on piltegi vaadata.
Ma ei tee seda on purpose, kuid tutvustega tuleb sellist asja ette.
Ehk ongi tema see latt, milleni ma üritan tunnete osas jõuda?
Kelle pärast ma muutusin paremaks inimeseks ja nägin, et maailm oligi nii roosa kui roosaks ma teda parajasti mõelda suutsin.
Igatsust ma eriti ei mäleta, kui ma kirjutasin tol ajal tunnetest ja kõigest muust..
..jutte, luulemoodi mõtisklevaid tekste.
Tema oli tähtis.
Ma tean, et seda ei saaks mitte kuidagi moodi tagasi, isegi mitte sama inimesega.
Ma ei tahaks ja ilmselt ka ei suudaks temaga enam koos olla..
Kuid see, mis jääb meelde on alatiseks see mis ta minus korda saatis.
Mitte minuga, sest kõik oli niigi õhkõrn roosamanna.
Vaid minus eneses.
Ta õpetas mulle tohutult, vähese ajaga sain selgeks nii palju uut ja huvitavat.
Millegi pärast meenutab ta mulle alati valu..
Ning nüüd on mul endal kahtlaselt see tunne, et teistel on roosamanna ja mina rikun kõik ära.
TAAS.
Teistel, mitte endal.
Sest minul roosamannat ei ole.
Ma tean seda, et kõigi inimestega ei tekigi täpselt samasugused tunded...aga ma ju tunneks nad ära, siis kui nad mul üldse tekiks!?
Ma tunnen, et ma olen ühes ja samas olustikus elutuna vegeteerinud kaua.
Ma tahan tagasi seda veebruari lõppu ja märtsi ja seda aega, kus ma ellu ärkasin.
Kui ellu ärkamist saab nimetada pidutsemiseks.
Ma olin elus, ma elasin.