Mulle jõudis täna midagi kohale..
Midagi, mis juhtus ammu.
Tõdesin, et ma ilmselt ei saa sellest kunagi üle.
Lugesin vist kuskilt ajakirjast ( täpsustuseks: see oli vist isegi "Maaja" ), et murdunud süda paraneb keskmiselt mingi 6 kuud naistel oli vist rohkem ja meestel vähem või vastupidi, aga keda see statistika nii täpselt ka nüüd huvitab?
Möödas on kuradima pikk aeg ja tean, et kui näeksin teda see poleks minu jaoks kerge.
Valus on piltegi vaadata.
Ma ei tee seda on purpose, kuid tutvustega tuleb sellist asja ette.
Ehk ongi tema see latt, milleni ma üritan tunnete osas jõuda?
Kelle pärast ma muutusin paremaks inimeseks ja nägin, et maailm oligi nii roosa kui roosaks ma teda parajasti mõelda suutsin.
Igatsust ma eriti ei mäleta, kui ma kirjutasin tol ajal tunnetest ja kõigest muust..
..jutte, luulemoodi mõtisklevaid tekste.
Tema oli tähtis.
Ma tean, et seda ei saaks mitte kuidagi moodi tagasi, isegi mitte sama inimesega.
Ma ei tahaks ja ilmselt ka ei suudaks temaga enam koos olla..
Kuid see, mis jääb meelde on alatiseks see mis ta minus korda saatis.
Mitte minuga, sest kõik oli niigi õhkõrn roosamanna.
Vaid minus eneses.
Ta õpetas mulle tohutult, vähese ajaga sain selgeks nii palju uut ja huvitavat.
Millegi pärast meenutab ta mulle alati valu..
Ning nüüd on mul endal kahtlaselt see tunne, et teistel on roosamanna ja mina rikun kõik ära.
TAAS.
Teistel, mitte endal.
Sest minul roosamannat ei ole.
Ma tean seda, et kõigi inimestega ei tekigi täpselt samasugused tunded...aga ma ju tunneks nad ära, siis kui nad mul üldse tekiks!?
Ma tunnen, et ma olen ühes ja samas olustikus elutuna vegeteerinud kaua.
Ma tahan tagasi seda veebruari lõppu ja märtsi ja seda aega, kus ma ellu ärkasin.
Kui ellu ärkamist saab nimetada pidutsemiseks.
Ma olin elus, ma elasin.

Aitäh Kaisa, et sa mind nii inimliku lausega oskad naerma ajada! :)

Niih, ausalt mul pole süümepiinu, et ma vahepeal kirjutanud pole.
Mind ei tõmba mitte miski, isegi ülikoolidesse esitatavad avaldused siia jubedalt uriseva kasti juurde. ( Märkuseks: läpakas seisab juba pikemat aega kummuti suures sahtlis, nädalaid )
Vahepeal sai veedetud tükk aega Soomlastega ja isegi Gümnaasium ära lõpetatud.
Olen aus, lõpumöllust ei mäleta midagi, peaaegu.
Jaanipäeva veetsin plekist sõbraga, keda ma enam nii sõbraks ei peagi.
Seejärel laager Elvas ja sõit Soome.
Nelel järjekordne krasshh 14 a poisikesse, kes nägi nii nunnu välja, et ma oleks ta sealsamas ära söönud.
Kui teiste minuealiste pingeid hoiab üleval ülikooli sissepääsemine, siis minu oma mitte.
PÄRIS AUSALT.
Ma ei ole sellega peaaegu üldse tegelenud, kui välja arvata see, et ma esitasin avaldused SAIS-is.
Ja olen pääsenud kõigekõige viimasesse varianti sisse.
Ma olen nõuks võtnud, et järgmine aasta möödub Tartus nii või teisiti.
Tunnistan, leidsin täna mitu kohta kuhu ma oleksin võinud kandideerida.
Just nimelt oleksin.
Tuleb välja, et jäin hiljaks.
Ja oma valikutes, võib tunduda, et olen surmkindel, kuid tegelikult riivab teema mind õrnalt.
Ma tean viimasel ajal ainult üht, et ma ei tea mida ma tahan.
Mul on suhe kutiga, kellel on olemas kõik see, mida ma ühest mehest ootan.
Ja ikka ei ole piisavalt.
Ei saagi olla.
Keegi ütles mulle nii umbes kolm nädalat tagasi, et äkki ma ei oskagi suhtes olla.
Hakkasin mõtlema, et tal võib tõepoolest õigus olla.
Kuid paar päeva tagasi jõudsin teistsugusele järeldusele, tal ei ole õigus ja ei saagi olla.
Originaalsusest on järgnev lause kaugel: "Viga on minus, mitte sinus."
Just nimelt, viga on minus.
Kui olen enda kinnisideedes kinni ja ei suuda endale inimest ligi lasta.
Miks on teistel ( märkus: vastassugupoolel ) minu suhetes olemas see, mida minul ei ole? Või vastupidi.
Kertu ütles, et Esimesest on raske lahku minna. Kas ikka on?
Äkki olin ma seda vaka all hoidnud ja keeldunud endale tunnistamast ja ehk ta oli ära ? Sellepärast ehk ongi nii lihtne hetkel?
Kuid miski pole selline nagu on olnud varem.
Kuid on parem ja on ka hullem.
Ma ei looda ja ei oota ja ei soovi, et mul oleks olemas see, mis on teisel.
Varemalt ma tegin seda pidevalt.
Ehk on meeleheitlikkus eluaegse ( kõlab sürrilt ) kaaslase leidmiseks taandunud.
Oleks vist juba aeg.
Ma mõtlesin ilmselt kevadel tõsiselt seda, mida ma ütlesin...
Ma ei taha endale kutti.
Ei, ikka tuleb keegi.
Ma olen seest kuidagi nii tühi ja tühine hetkel.
Miski ei lähe korda.
Isegi tulevik mitte.
Naudin seda, et saan peaaegu segamatult lugeda ja mõelda.
On siiski üks inimene keda ma igatsen, kuid teda pole mul võimalik näha veel niipea...