Ma küll igapäevaselt mõtlen igasugu mõtteid..
Kuid ei ole tahtmist neid siia kirja panna..
Lihtsalt pole.
Ilmselt olen hetkel lihtsalt vaikne ja ei pea vajalikuks teistega oma elu jagada.
Osa eksamitulemustest on käes ja 1/3-ga olen rohkem kui rahul, teise 1/3-ga olen väga rahul, kuigi ma tean, et ma oleksin paremaks olnud võimeline. Tervitused lähevad Angiinile.
Olen olnud tööl viimasel ajal.
Ei istu netis, vaatan jalgpalli või valmistun tulevaseks lõpetamiste maratoniks, mis sel aastal toimub ka meie peres, korda kaks.
Sügisest, kui kõik hästi läheb, elan Annelinnas.
Nii et kamraadid, hoidke alt! ;)

Tervitaks veel kord Kriisut, kes on tänane sünnipäevalaps! :)

Tunnistage nüüd ausalt üles, kas siin käib ka keegi?

Üks.

Positiivne mõtlemine on kõige alus!?
Ma ei suuda sellel kõigega veel ära harjuda.
Taas on nii, et mina nagu ei suudaks anda inimestele seda mida nemad mulle annavad.
Ma loodan, et see mul jälle ülepea ei kasva.
Loodan, ja kuidas veel.

Miks mulle ei meeldi lilli saada?
Kohe seletan...
Tegelikult meeldib, kuid ei meeldi kui neid tuuakse mulle kohta, kus ma neid sama ilusana edasi ei saa näha ja nad mul terve päev on tüliks kaasas.
Selline asi juhtus täna.
Ma ei saa tõepoolest saadud väga ilusast lillest rõõmu tunda kui ma 10h hiljem koju jõuan ja see on ära närtsinud sellest, et ta pole juua saanud ja on pidanud mul terve päev otsa näpu otsas olema.
Pff.. kellele ma seda üldse siin räägin.
Elan ilmselt välja ennast lihtsalt.
Mitte, et see mulle midagi ei tähendaks.

Olen väsinud, emotsioonid laes.
Vabandan.

Täna sai Tartus käidud ja üldse ma kärutan viimasel ajal autoga kahtlaselt palju ringi.

Ahjaa, põhimõtteliselt sain endale lõpuks oma toa, mis on täielik läbikäiguhoov, aga mis sellest. OMA TUBA. Jälle.
Arvuti kupatati välja ja vend ei sega õhtuti mu und seal istumisega.
Oh Joy! :)

Mul on hea meel näha, et kõik tegelikkuses laabub.
Ema muretseb kolm tundi pärast kohtamist kahtlaste sõbrannade ja paistes põse pärast.
:)

Tohutult naljakas, kuidas üks kuu võib tunduda terve igavikuna.
Rohkem nagu öelda polegi.

Et siis, Nele on lõpuks kodus põhimõtteliselt terveks ülejäänud suveks.
Kuid ma ise ka ei usu seda, et see tõenäoline on.
Millegi pärast on mul selline tunne, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama ja just selle suve suhtes.
Ideid on nii palju, mida teha, kuhu minna.
Käisin siis Soomes vahepeal, ühe sõbranna sünnipäeval.
Mille peale ütleks, Soomlased on mingid pohmellikud :D
Ja joovad ainult õlut või veini või siidrit.
VÄHESED viina.
Kokkuvõttes oli kõik tore.
Suutsin oma telefoni limiidi täis rääkida.
(Esimene kord!) Imestan, et ema mind maha ei löönud vaid suurendas limiiti (Mis tal viga on!?).
Esmaspäev oli ka päris mõnus Tartus istuda ja tegutseda täpselt vastupidiselt oma põhimõtetele.
Ma arvan, et eelnev postitus on selle parimaks näiteks.
Nele ei kiru enam noori (täpsustuseks, ei kiru noori, kes käituvad loomulikult, mitte ülepakutult ja ei käi fotograafist sõbraga suudlemisest pilte tegemas ja sekund hiljem üle tsekkimas, kas sai nunnumeetri põhjal piisavalt armas ja ilus pilt) ja teeb kõike seda, mida kirus vahepeal.. ( Mitte päris, ei suudaks istuda ja ameleda pargipingil. IUUUUU )

Eile pesin aknaid, täna ka .
P.s. lugesin üle pika aja raamatut... Seekord siis "Mees, kes teadis ussisõnu" mina arvan, et päris häid paralleele sai praeguse ajastuga tõmmata.
Hea raamat.