Ma söön alati oma sõnu, kuid siiski õpin ka vigadest.
Uue suhte loomisel pole veel kunagi nii ettevaatlik olnud ja ilmselt ei lõpeta ma niipea olemast ettevaatlik, sest usaldada mehi on osutunud väga raskeks.
Kõik on nii teistmoodi, tohutult teistmoodi.
Olen harjunud olema üksi ja ilma suhteta, tunnistan, see on mulle meeldima hakanud.
Kuid nüüd, tekib lämmatamistunne, pidevad kõned ja vajadus koosolemiseks või teise inimese hääle kuulmiseks.
Mul ei ole mitte kui midagi selle vastu, kuid vajan harjumiseks aega ja ruumi ning ilmselgelt kahtlen endas, kas ma tahan samasugust kadalippu uuesti läbida nagu eelmiste suhetega.
Imelik on see, et mitte keegi ei jookse kellegile järgi ja ei tee mitte midagi sellest sõltuvalt, mis teisele tohutult meeldib.
Teen seda mis mulle meeldib ja olen täielikult mina ise.
Mille üle võin olla tohutult õnnelik.
Mingis mõttes on see täielik vabadus.
Vabadus, millel pole silti, kuid kes vajab sildistamist?
Nii raske on hetkel, pea on mõtteid täis.
Kuidas saab niiiiiiiiiiiii lühikese ajaga toimuda midagi niiii kardinaalset?
Ilmselt vajangi hetkel aega üksiolemiseks ja teist keskkonda, et asjade üle järele mõelda.
Ma olen nagu tuulelipp, kes ei tea oma emotsioonide suunda.