Leiaks mõne sõnakõlksu, mis kolm aastat tabavalt kokku võtaks… Ma ei leia ühtegi sõnakõlksu… Tühja kah, teised võivad hiljem mind tsiteerida.
Meie gümnaasiumistopper hakkas tiksuma 31. märtsil 2007. aastal. Aulasse kogunesid Võrumaa põhikoolide lõpetajad. Finišeerimine sõltub lõpueksamitest. Ruudulist lippu näeme kõigest kahe kuu ja kahe päeva pärast. Head spurti!
Kes meist poleks lugenud päevi kooliaasta lõpuni? Aga kes meist loeb päevi kirjandini? Õige. Täpselt minu mõte. Vihma käest räästa alla.
Üheltpoolt jätsime eile hüvasti rutiiniga. Hüvasti, rutiin! Sa saatsid meid kaks aastat ja kaheksa kuud. Kas me jääme igatsema hommikust garderoobi lõhna? Mul olid jänkuga sussid! Kas me jääme igatsema esimest vahtralehega kooliparklasse sõitu? Mu Opel jäi terveks! Kas me jääme igatsema klassidevahelist sõbralikku rivaalitsemist teemal : „Kes on parim?” Meie kõik. Kas me jääme igatsema…
Teotahtelisemad ja motiveeritumad näod jäid aastate lõikes samaks. Üksteist õppisime paremini tundma jalgpalliväljakul, kus selgus, et vihma ja mudasegune vutiplats ei anna mitte ainult siledat näonahka vaid ka suurepärase meeskonnatunde. Meeldejäävad hetked veetsime rebaste ristimist ja õpetajate päeva ette valmistades ja läbi viies.
Kõik siinviibijad teavad, mis toimub täiesti keskmise abituriendi peas. Te ju teate!? (Tühjus!).
Kallis õpetaja! Kirjutan sulle esimest korda. Ma tahtsin sulle öelda, et vahetevahel lapsed kiusavad neid keda nad väga armastavad. Iga õpilane on natukene õpetaja nägu. Meil on neljakümne üheksa õpetaja näod ja iseenda kordumatu pilk.
Aitäh teile!
Tänan abituuriumi nimel töömehi, koristajaid, garderoobitädisid, ning kokatädisid, kelle ennastunustav kokkamine aitas meil püstitada isiklikke sprindirekordeid.
Tänan kuulamast ja head põrumist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar