Mõtlen viimasel ajal Johhi sõnade üle..
Ta tahab endale meest, väga tahab.
Mina jällegi mitte.
Kuid ometi leian end vaatamas üle kutte, keda ma tean kas vanemate tuttavate kaudu või ükskõik mis muul moel, kes vastavad mu "nõudmistele".
Aga.. ma teen seda külma kõhuga, kuid ometi ei tee ka.
Ilmselt otsin inimest, meessoost, keda usaldada ja kellest mitte midagi rohkemat ei ole oodata.
Ja kui asi lähebki nii kuidas läheb, las läheb, kui ta peab.
Igatsen neid meessoost isikuid, kes mind mõistusele toovad ja kellega saaks lihtsalt istuda ja maailmaasju arutada, kahekesi.
Ma ei saa öelda, et ma igatseks näiteks Jossi, sest temaga on tiba teisiti.
Ütlus, et kui su hea sõber saab endale kellegi, kaotad poole temast - vastab tõele.
Ja mul on sellest vahepeal tõsiselt kahju, et ma teda pole juba pikka aega näinud.
Vahel tunnen end varuvariandina, kui Kärdil on kas muud teha või on igast muud värki, siis ilmselt leiab Joss minu jaoks aega.
See ei pruugi tõeliselt nii olla, aga mulle tundub nii ja ma tunnen nii.
Noh, okei.
Ma lähen siis edasi feilima..
Ausalt mul on koolist sügavalt kõrini, keegi ütleb, et kuus nädalat veel kooli lõpuni, ausalt see ei pane mind tegema mu puuduolevaid töid, vaid paneb mind rõõmustama, et see lõpuks ometi läbi saab.