Mõtlen viimasel ajal Johhi sõnade üle..
Ta tahab endale meest, väga tahab.
Mina jällegi mitte.
Kuid ometi leian end vaatamas üle kutte, keda ma tean kas vanemate tuttavate kaudu või ükskõik mis muul moel, kes vastavad mu "nõudmistele".
Aga.. ma teen seda külma kõhuga, kuid ometi ei tee ka.
Ilmselt otsin inimest, meessoost, keda usaldada ja kellest mitte midagi rohkemat ei ole oodata.
Ja kui asi lähebki nii kuidas läheb, las läheb, kui ta peab.
Igatsen neid meessoost isikuid, kes mind mõistusele toovad ja kellega saaks lihtsalt istuda ja maailmaasju arutada, kahekesi.
Ma ei saa öelda, et ma igatseks näiteks Jossi, sest temaga on tiba teisiti.
Ütlus, et kui su hea sõber saab endale kellegi, kaotad poole temast - vastab tõele.
Ja mul on sellest vahepeal tõsiselt kahju, et ma teda pole juba pikka aega näinud.
Vahel tunnen end varuvariandina, kui Kärdil on kas muud teha või on igast muud värki, siis ilmselt leiab Joss minu jaoks aega.
See ei pruugi tõeliselt nii olla, aga mulle tundub nii ja ma tunnen nii.
Noh, okei.
Ma lähen siis edasi feilima..
Ausalt mul on koolist sügavalt kõrini, keegi ütleb, et kuus nädalat veel kooli lõpuni, ausalt see ei pane mind tegema mu puuduolevaid töid, vaid paneb mind rõõmustama, et see lõpuks ometi läbi saab.

Ma ei taha öelda, et kõik läheb hästi, sest ei lähe.
Aga asjad lähevad positiivsemalt kui varem.
Kaisa, meie möll on järgmine nv :D

Kuidas saab üks mõttetu röögatult bensiini rüüpav rauakolakas inimest õnnelikuks teha?
Ilmselt ei saagi õnnelikuks, vaid õnnelikumaks.
Naudin sõitmist täie rauaga.
Päris tõsiselt!
:)

Kui kaua ma kavatsen kõigile rääkida, et kõik on hästi?
Ilmselgelt ei ole, kui tüüp istub iga õhtu üksinda ja nädalavahetuseti ainult kodus.
Vaatab üksikuid filme või loeb jube pikemat aega ühte ja seda sama raamatut.
Jah, mul hakkab vaikselt stress või deprekas või masendus või kes kurat teab mis peale tulema.
Teen asju mida ma tegema ei peaks.
Võib olla ma olen aastast aastasse selle erakuna olemisega nii ära harjunud, et iga aastaga jõuab hiljem kohale?

• Vajan sõpru kellele süüa teha (sest muidu ei söö ma ise või söön sellist solki, et andke minna ).
• Sõpru, kes mind sõna otseses mõttes välja veaks.

• Tugevust asju lõpule viia (juba kaks kuud võtan hoogu, et trenni minna).
  
  

Naljakas kuidas ühel heal päeval tuleb välja, et su endisel kutil on ikka KURADIMA palju tüdrukuid olnud. :D
Olen täna ära söönud kuus vastlakuklit ja mul on VÄGA PAHA neist juba!
Ma ei oska sõpru hoida. Väga vähesed on jäänud läbi mõne aasta, teised on kõik teinud selleks, et suhtlemist ebameeldivaks teha. ( Või olen ma ise neist teadlikult pärast mõnda intsidenti eemale hoidnud. Silmakirjalik eks!? Jep, ma tean ).

Et mis tänases päevas ka positiivset oli?
Võib-olla ainult see, et Oksana ei teinud vene keele sõnade peale tööd ja et mina nägin kohutavalt ilusat und ( kelle jaoks ilus, kelle jaoks mitte; olin rase, sünnitasin ja imetasin last. ).

Hakkasin mõtlema, et ehk on asi hoopis nii, et mina hoopis hakkan muutuma ja ei vaja enda kõrval tervet karja sõpru ( terve maailm ei pea teadma, enne pidi ) ja siis ma nö "praagin" need välja, keda ma tõepoolest ei pea nii usaldusväärseks, et ta peaks teadma midagi, mis minuga toimub juhtub või sünnib. Hetkel tundub see vist ka kõige loogilisem seletus.
Mitte, et mul teiste vastu midagi oleks, aga ma ilmselt alateadlikult väldin inimesi, kes väldivad mind või keda ma ei suuda usaldada.

Et siis, täna oli mingis mõttes inglisekeele tunnis teemaks inimeste karismaatilisus vms. Vilu siis seletas mida ta sellest arvab ja nii ning mina hakkasin mõtlema, et kes võiks sinna kategooria alla käia. Järeldasin siis - Leesalu. Ainuke õpetaja kellest ma tõsiselt puudust tunnen ja sõna otseses mõttes taga igatsen.

Ei oskagi midagi rohkem lisada...

Ma vist ei murra oma lubadust ka.
Mitte omada kutti pikemal ajal, kuhu käib juurde sada üks erinevat lubaduse üksikasja veel.
Sest mulle just tuli meelde, mis kõik selle kutijamandusega kaasas käib.
Oeh.
:|

"Baby bear, baby bear..."

Tahan koju.
Emme ja issi juurde, mis siis, et ma olen nende peale ülielupahane, et nad kaheks nädalaks TAISSE sõidavad ( jobud!!! ) ja mind kaasa ei võta ("sul on kool." )
Kamoon, mul on 12 aastat kool olnud, big deal.
Hetkeks kahtlesin oma lause õigsuses, kuid siis veendusin, et on tõesti olnud, koos eelkooliga.
Laua peal seisab virn raamatuid, mis lugemist ootavad.
Sest mina ju istun arvutis ja laadin filme ja vaatan neid.
D-ketas on täis ja mul on pooled vaatamata.
Elamine on ka nagu seapesa, sest ma olen pm poolteist päeva ainult maganud ja siis kapist oma jogurtivaru hävitanud, mis pani mind kahtlema, ega ma juhuslikult mandliopil käinud pole, kuid õnneks ei.
Koolis ma käia ei taha.
Ja eksamite pärast põen nagu ma ei tea kes.
( Ise ei liiguta lillegi, et need paremini ära ka teha. )
Screw this.

The Smiths on hea.

Mäest üles, mäest alla.
Mul on kõigest kõrini ( Again! ).
Koolist, inimestest ja unenägudest ning mõtetest, mis mind päevast päeva painavad.
Homseks vaja inka kõne teha, MA EI TAHA TEHA SEDA!!!
Kooli lõpuni, st viimase koolipäevani on veel umbes 46 päeva.
Ma tean küll, et kõik räägivad, et kooliaeg on elu parim aeg.
Usu, ma usuksin seda, kui ei peaks mingeid koduseid töid tegema.
Ma naudiks seda nagu täiega.
Praegu mõtleks ainult igast võimalusi, et poppi teha, et ei peaks minema.
Kuid kodus on ka igav istuda.
Kogu aeg ainult maale tahan.
Kuigi seal pole ka nagu midagi kodust.
Privaatsust pole, ema prindib asju välja hommikul kell 8, kui mina näen kõige parimaid unenägusid.
Kui sürr saab selline asi olla, et armud enda väga kaugesse sugulasesse?
Noo, minuga juhtus nii.
Kahjuks või õnneks ainult unes.
TRST.
Selline mässav tunne on sees.
Vanemad kaheks nädalaks ära lähevad, siis saavad kõik tagasi.
T*ra!
Ma nutsin unes, sellepärast ma praegu ei nutagi, kui kõik üle pea kokku jookseb!?
Hetkel tuleb meelde lihtsalt üks kuradima hea lause:
"Paku banaani, mind üldse ei huvita!"
Punkt.