Mulle just jõudis kohale, et mul puudub juba pikemat aega eesmärk mille poole püüelda.
Vegeteerin ja vaatlen enda ümber toimuvat.
Vajadusel lähen kaasa, kuid.. see ei paku mulle pinget.
Kogu aeg mõtlen, et ma lihtsalt oleks, lihtsalt kukuks oma voodisse ja magaks.
Pahatihti nii juhtubki.
Keegi võiks mind lihtsalt kodust ära vedada, teha nii, et see kõik mida ma tavaliselt teen poleks võimalik, nii, et mind visataks nagu väikest kassi kaelani vette uude olukorda, et sealt välja ujuda.
Mulle meeldib asjaneda kohaneda, uute olukordadega.
Kuid hetkel ma tunnen, et mul pole viitsimist.
Leesalu ( kirjanduse õpetaja ) rääkis kunagi, et on olemas kahte sorti inimesi, need kellel on elujanu ja need kellel pole. Kas vahepealset ei võiks olemas olla?
Sest ma tõepoolest ei tea või ei mäleta või ei leia seda eesmärki, et milleks mind siia maailma üldse visati.
Midagi headusega oli. Kuid selle headuse natukese olen ka paari aastaga ju kaotanud ( vähemalt enda arvates.... ).
Juhhei, taas ma kirjutan negatiivsetest asjadest.
Kus jäi elupõline optimist?