Nii, isa käis koguni metalliotsijaga otsimas.
Mitte kui midagi.
Tehti juba nalja teemal, et naised võivad endale lillepeenra sinna sisse teha :D

Täna käisime Tartus, freshman sai sõita. (H).
Cinamoni kino on VÄGA mõnus, päris tõsiselt.

Neljapäeval olin siis poole 8-st pm ühe vaba tunniga ( mis kulus teise linna otsa kõndimiseks ) kella 8-ni tööl.
Reedel, tööl.

Ma ei oska siia mitte midagi muud olulist kirjutada.
Sest, kõige olulisem on juba öeldud.
:)

Vot, vot.
Ka Profid libisevad ja kukuvad. :D
Pidin tänu Jaanile ema ja isa kõrval magama ja mingi hetk äratati siis mind üles, kui päike juba kõrgel oli.
Kell oli umbes 12, nii kanuutama.
Ok, et jutt siis profidest eks :D
Mind pandi Sandriga ( aka minu vennake ) ühte kanuusse ja ema ning isa oli teises ja siis veel kolmas punt.
Aga põhiline on see, et profid ( aka minu isa ) suutsid hakkama saada enneolematuga ja käia kanuuga kummuli ( minu õe esimene vette lendamis kogemus vist ) AGA mis peamine, enne seda suutis ta ära kaotada auto võtmed, kuna võttis taskust välja telefoni mis helises ja võtmed jäid kuidagi külge kinni ja SUPSTI! vees.
Otsisime, mis me otsisime, aga neid kätte ei saanud.
Lõpuks saime koju, isa ja vend läksid veel paadiga ja rehadega ja asjadega uuesti otsima.. Kuid siiamaani pole leitud.
Ehk siis, kui keegi juhtub leidma Mustjõest autovõtmeid siis, võib minuga ühendust võtta.
Kõige parem asja juures on veel see, et autol on imobilaiser ja teadagi auto ilma selle jubinata tööle ei lähe ;)
Ja teist sellist meil pole.

Mauh!

It's done!
Käisin Arno lõpetamisel. Täna hommikul jõudsin siis Võrust bussiga koju. Ainult selleks vist, et koristada. Ilusat Jaanipäeva mulle! Olen ema peale niiiii vihane, et ma pm koju ainult koristama pean tulema. Selle asemel, et olla Vihasool.
Reedene päev ( 19.06 ) oli rämedalt töine päev. Hommikul poole 8-st õhtul kella 19-ni.
Koju, asju pakkima, mida ma tegin poole ööni ja kell pool 5 üles, et pessu minna ja bussi peale jõuda.
Kolka jõudsin ilusti. Ema ja isa võtsid hästi vastu ( vastupidiselt mu kõikidele ülimatele hirmudele ).
Siis kella neljast algas lõpetamine ja pärast seda mindi Vihasoole ( mis on nii armas koht ). Pean tõdema, et lõpuks sain endale uue nime : " LILLI " :D ( hiljem oli ka Roosi ). Arno ülikena ja imetore õde Anelle. :)
Kui ma mõtlesin, et sugulased on raske juhtum siis tegelikult tuli välja, et ma põdesin sõpru veel rohkem kui sugulasi. :D
Kokkuvõtteks olid kõik ülitoredad. Järgmisel päeval lasime sliipi hambad laiali ja kaklesime nõudepesu pärast, siis käisime mere ääres. Õhtul jõime šhampust ja vaatasime filmi ning käisime kummitusi jahtimas, kuigi üks kõndis mu kõrval pigem. :)
Esmaspäeval, magasime taas pool päeva maha ja jäime Kolka, tšillisime niisama ringi, käisime hobuseid vaatamas ja Bmx'iga sõitmas ( chuul ratas ).
Ma alles läksin ja siis pidin juba tagasi tulema.
Nii möödubki mu Jaanipäev igavlemise ja emotsemise tähe all, sest olen ema peale ikka väga pahane.
Ja tahan tagasi Vihasoole.

a green bee ütleb:
.. kogu see armastus ja armumine üldse väga imelik värk , ma pole sellest siiamaani arusaanud

Pirnid & Pärlid.

• Jõdu sulle!
• Oli meeldiv! ( sinna kaasa käib sujuv käeliigutus soovitava põsel )
• Kuse verd!
• Vanaema wä?
  
  Jah, ja meie ausõna naerame! :D
  

Still a Twin.

Mul on homme eksam ja ausalt öeldes pole ma SITTAGI õppinud.
Kell on neli, ja mina olen terve päev niisama passinud.
Keegi võiks mulle sisse kodeerida programmi: " Nele õpib . "
Nali naljaks.
Kas keegi juhtub teadma mingit Andrest?
Ta väidab, et ta mind teab, kuid mulle ei meenu ühtegi v.a. mu isa ja Krõll.
Kõige hullem on see, et ta räägib mulle asjadest mida mina ei mäleta.
:/
Naised on sada korda ilusamad kui mehed.
Vähemalt minu arust.
Ma rõngastasin just oma pastaka ära, panin talle sõrmuse ümber, mis ei tule ära.. :S
Aga... kui kõik plaani kohaselt läheb ja mina eksamil liiga kaua ei jokuta ja suudan tulema tulla enam-vähem normaalsel ajal siis hääletan koju, võtan oma riided ja hääletan Valka. Et sealt bussiga Tallinnasse Laura juurde sõita.
Aga asja põhipoint on tegelt selles, et saan kokku ühe poisiga, kes on väga oluliseks saanud mulle viimase paari kuuga.
Täiesti haige kuidas ma põen. Mul pole elevust ma lihtsalt põen, mitte teda, vaid ennast.
Äkki peab tema minus pettuma või äkki olen ma liiga hull.
Ma tahan olla mina ise, kuid kui ma kaotan enesekindluse muutun ma kas üleolevaks haigelt naglaks tüübiks - ülbikuks.
Ma ei mõtle mida ma ütlen. Date : 22.03.1983/ 22.09.2008
Vanus: 17.a.


Äddd, 21.11: Kell on 9 läbi ja ma pole ikka veel midagi õppinud.

Ma tahan karjuda, kuid eelistan vaikust.

Mulle just jõudis kohale, et mul puudub juba pikemat aega eesmärk mille poole püüelda.
Vegeteerin ja vaatlen enda ümber toimuvat.
Vajadusel lähen kaasa, kuid.. see ei paku mulle pinget.
Kogu aeg mõtlen, et ma lihtsalt oleks, lihtsalt kukuks oma voodisse ja magaks.
Pahatihti nii juhtubki.
Keegi võiks mind lihtsalt kodust ära vedada, teha nii, et see kõik mida ma tavaliselt teen poleks võimalik, nii, et mind visataks nagu väikest kassi kaelani vette uude olukorda, et sealt välja ujuda.
Mulle meeldib asjaneda kohaneda, uute olukordadega.
Kuid hetkel ma tunnen, et mul pole viitsimist.
Leesalu ( kirjanduse õpetaja ) rääkis kunagi, et on olemas kahte sorti inimesi, need kellel on elujanu ja need kellel pole. Kas vahepealset ei võiks olemas olla?
Sest ma tõepoolest ei tea või ei mäleta või ei leia seda eesmärki, et milleks mind siia maailma üldse visati.
Midagi headusega oli. Kuid selle headuse natukese olen ka paari aastaga ju kaotanud ( vähemalt enda arvates.... ).
Juhhei, taas ma kirjutan negatiivsetest asjadest.
Kus jäi elupõline optimist?

Ma klammerdun ja ei ela oma elu.

Miks ma vihkan armumist!?

charlie ütleb:
"sa oled armas ja muidu nii julge tüdruk, aga mis puudutab poisse siis sa muutud päris hullult :D"
***
charlie ütleb:
" jah, siis sa oled selline häbelik ja segane peast ja ei suuda midagi ära otsustada ja muudkui põed iga asja pärast :D"

PANG.
Ma olen omadega panges, ilusti kõrvuni sees.
Mul on kõrini armumistest ja kõigest.
ALATI juhtub midagi ja ALATI läheb kõik nihu.
Ma ei taha mõeldagi enam.
Ma kardan ja põen jubedalt.
VÄGA.
Kuidas ma ütlen talle, et ta on mulle väga oluliseks saanud.
Et õhtuti tõmbab mind veel msni ainult see, et ehk ta on seal.
Kujutage ette, mis teeb pisike tüdruk siis, kui tal on tegemist ja ta msni ei jõua?
Ootab heldinult ja on enda peale vihane, et ei oska oma elu elada.
Suutsin täna oma kalli ristiema ka paika panna.
Mul on niii kõrini, et ta mingit rämedat oma jonni ajab ja seetõttu on minu telefon punane SEST kõik otsivad Kertut taga, kaasaarvatud tema ise.
Miks peab lapsele ostma uued püksid, kui selle raha eest saaks käia Kodakondsus- ja Migratsiooni Ametis uut passi tellimas, et saaks oma kõnekaardi taas kehtivaks teha.
Ma olen viimasel ajal täielik närvipundar olnud.
Olen vist siiamaani.
Kodus on meeletult hea olla, kuid siiski, ka siin ei tee ma mitte midagi head.
Psühholoogia eksami kordamisküsimustele sain vastatud ainult ehk 1/5-kule.
Pluss pean kolmapäevaks need kõik ära tegema ja inkat ka veel õppima.
I love my life.
Hakkasin hetkel mõtlema, et ma kirjutan siia ainult siis kui mul midagi kurta on või kui näen asju negatiivses valguses.
Kas see on normaalne, et selle asemel, et elevil olla mõtlen mina sellele, et mul on vaja juuksuris juuksed uuesti tumedamaks värvida ja et kas mu hambad on piisavalt valged ( tõesti, selle pisiku sain ühest reklaamist ) ja et mida kuradit ma selga panen.
Mind painab mõte sellest, et ma pean olema ideaalne.
Kuid kes meist kunagi saavutaks ideaalsust?
See on praktiliselt võimatu.
Ma ei taha reedel tööle minna.
Miks ma selle kuradi tööpakkumise üldse vastu võtsin?
Kõik käib ringiga algusesse tagasi.
Ma olen jälle iseenda seltsis pea laiali otsas.
Suudaks ma end panna ainult tegema seda, mis oleks minu jaoks õige.
Mitte seda, mis oleks mu tulevikule hea.
Miks ma suudan alati lõpetada, nõrga ja arutuna.
Kuigi alguses, tean täpselt mis on õige.
Tühi tunne on.
Vajan aega iseendaga olemiseks.
Head ööd!