Ja minu juhe jooksis kokku.
Istun ilmselt roidumusest ja kõigest muust ja lihtsalt ei mõtle, vaid vaatan ja näen kuidas inimesed minu ümber siblivad ja elavad.
Ma olen väga väsinud.
Ja ausalt öeldes pole hakanud veel seda lagagi ära koristama, mis eile tehtud sai ( hea, et ma ka osa võtsin, eks :D )
Segadus on vist.
Kriisu sõnum oli vist kõige õigem - " suur väike tüdruk " .
Kas ma tõesti tänase päeva jooksul olen hakanud ennast kontrollima või teatud mõttes just vabalt tundma või.. minus on mingi "Krõks" ära käinud ja ma ei tea mis kohal.
Pealegi pole mu korter ( võiks öelda pigem Tuba ) pole elus veel nii kodune olnud kui eile.
Ma loodan, et aina kodusemaks ta saab.
Mingi üleüldine rahulolu tunne on.
Vist.
( mitte stiilis "Oujee lõpuks olen vana" )
Kuid rahulolust puudub üks imepisike asi. Või see imepisike keegi.
Ma ei kujuta ise ka seda näiteks ette, et kuidas ma olen suutnud 18 aastat süütu olla.
Mitte, et neid võimalusi poleks olnud või midagi.
Ma olen tegelt uhke selle üle.
Lihtsalt, seda inimest kellega mina seda lõpuni ( minu hetkeolukorra tahtmine välja arvestamata ) oleks viinud, ei ole olnud. Alati räägib kaks poolsust.
Ja tahtmistel ja tahtmistel on alati vahe.
Ma ei taha enam üldse koolis käia, aga järgmisel aastal tahan minna Soome keele olümpiaadile.