"Olen elavhõbeda poiss, olen elavhõbeda poiss.."

Ma olen kunagi inimene olnud.
Hetkel olen ma inimesest väga kaugel.
Kui masendus või depressioon mind valdavad käitun nagu väike laps või skisofreeniahaige hull.
Ma ei tea ise ka mida ma tahan.
Ma ei õpi enam apsull.
Terve nädal olen mõelnud, et ütleks lihtsalt kõigest lahti - koolist,ÕE-st ja Võrust kõige üldisemas mõttes.
Läheks koju...
Palun koju.
Ema helistas eile ja küsis, et kuidas mul läheb..
Siis ma kurtsin talle kui värdjaks võivad inimesed muutuda aastaga.
Ise aga olen täpselt samasugune.
Tuleks koolist ära.
Leiaks üles mõtte millepärast ma seal üldse käin...
Kohusetundest vanemate ees?
Ma näen sõpru enda ümber.
Kuid ma ei näe ennast.
Delia, aitäh et sa too õhtu mind ära kuulasid.
Ma lihtsalt oleks kuuli endale pähe lasknud.
Ma tahan kõik sinna paikka jätta.
Ande mulle motivatsiooni ja uut võimalust.
Tegutsemistahet.
Jõudu.
Ma olen lihtsalt nii läbi omadega.
Läbi.
Tahan öelda emale, et ma tahan koju.
Lollid lapsed lahkuvad vara kodust.
Miks ma ikka pean jonnima kogu aeg iga asjaga?
Võta naudi seda kus sa oled, mitte ära lenda sinna kus rohi läbi roosade prillide rohelisem tundub.
Ma ei ole enda üle uhke.
Sest ma pole veel midagi saavutanud.
Ma ei tea mida ma elult tahan või ootan.
Ma lihtsalt ei tea kes ma olen.