"Ma ei mäleta...!"

Mida kuradit ma siia kirjutan?
Mul pole ju mõtteid viimasel ajal, ma ei arutle, ma lihtsalt tegutsen.
Aa, ma ei mõtle ka tagajärjedele, sest, kas need on üldse nii jubedad siis? :D
Häbened paar päeva i vsjo.
Ma olen muutunud mingis mõttes ( see ilmselt hooajaline, again ).
Suure Pildiga esinesime Põhja Festivalil Kolgas, Super oli.
Ma ei uskunud, et ma meie üle nii uhke võin olla.
Aga Nele on rõõmsasti haige jälle, angiinis.

Mulle on viimased paar nädalat haigelt palju õpetanud.
Ehk, võib näitlemise kõrvale panna.. sest, et mind on lahti riietatud.
Loodetavasti lõplikult.
________________________________________________

Ma ei mäleta peaaegu mitte midagi reede õhtust,
hommikul leidsin kellegi koduvõtme oma rinnahoidja vahelt.

Ja..
ma kukkusingi ära.
VOT nii.

Kas ma olengi haige või olen lihtsalt haige?
Uurimistöö võiks enda täiesti ise ära teha.. ma oleks elu rahul.
Ruusmaa ilmselgelt vihkab mind juba.
Võtaks mingiks hetkeks ja viskaks selle laiskuse lihtsalt kuhugi ära.
Aga kuhu? Ja kuidas?
Lubaks endale mingi.. lubaduse.
Msnis mitteolemise kohta.
Kõik räästad tilguvad, päikest ei paista.. kuid loodame, et tuleb kevad ja see miski mis mind tegutsema veaks.
Ma peaks vähem mõtlema.
Ma pole juba ammu mina ise..
Kuid kes ütles, et see mitte mina ise olemine ei ole mina ise?
Ma ainult magaks kogu aeg.
KOGU AEG.
Või siis istuks messengeris ja lihtsalt räägiks.
Mitte millestki tähtsast.
Kuid räägiks.
Ma olen sooda.
Magan ja luban, et tegutsen.
Ma luban.
( Hetkel küll, aga mis saab pärast? )

"Olen elavhõbeda poiss, olen elavhõbeda poiss.."

Ma olen kunagi inimene olnud.
Hetkel olen ma inimesest väga kaugel.
Kui masendus või depressioon mind valdavad käitun nagu väike laps või skisofreeniahaige hull.
Ma ei tea ise ka mida ma tahan.
Ma ei õpi enam apsull.
Terve nädal olen mõelnud, et ütleks lihtsalt kõigest lahti - koolist,ÕE-st ja Võrust kõige üldisemas mõttes.
Läheks koju...
Palun koju.
Ema helistas eile ja küsis, et kuidas mul läheb..
Siis ma kurtsin talle kui värdjaks võivad inimesed muutuda aastaga.
Ise aga olen täpselt samasugune.
Tuleks koolist ära.
Leiaks üles mõtte millepärast ma seal üldse käin...
Kohusetundest vanemate ees?
Ma näen sõpru enda ümber.
Kuid ma ei näe ennast.
Delia, aitäh et sa too õhtu mind ära kuulasid.
Ma lihtsalt oleks kuuli endale pähe lasknud.
Ma tahan kõik sinna paikka jätta.
Ande mulle motivatsiooni ja uut võimalust.
Tegutsemistahet.
Jõudu.
Ma olen lihtsalt nii läbi omadega.
Läbi.
Tahan öelda emale, et ma tahan koju.
Lollid lapsed lahkuvad vara kodust.
Miks ma ikka pean jonnima kogu aeg iga asjaga?
Võta naudi seda kus sa oled, mitte ära lenda sinna kus rohi läbi roosade prillide rohelisem tundub.
Ma ei ole enda üle uhke.
Sest ma pole veel midagi saavutanud.
Ma ei tea mida ma elult tahan või ootan.
Ma lihtsalt ei tea kes ma olen.

Nii tugev nagu ma vaimselt olen..
Pean vist tunnistama kasvõi hetkeks, et minu vaim on kehast vahetevahel lahus ka.
Liitun oma ema ja õega, kes siplevad palavikus ( ja köhivad ).
Kõige sitem aeg haigeks jäämiseks.
Kõik on haiged, kes siis asju edasi viib.
Mul on sitaks puudumisi juba..
Esietendus on põhimõtteliselt nädala pärast.
ÕE ja kõik koolitöö.
PERSSSSEe kõik minge!