Põhimõtteliselt on paar viimast nädalat totaalne krahh kõik kokku olnud.
Minu vaatenurgast.
Eile oli Kertu lõpetamine ja samas ka see, et suutsin kolida enamus asju oma (nüüdseks) endisest korterist välja ja aru saada, et mul on kuradima palju riideid.
Tänast päeva on võimatu defineerida kas kuradima heaks või kuradima halvaks, nii et võtame Harju keskmiselt. Oli täitsa pandav päev, ehk siis oli Kreutzu 9. klassi lõpetamine ja kui ma ausalt ütlen, siis toimus seal nii mõndagi positiivset ja kõik oligi positiivne ühe lihtsa telefonikõneni.
Mis andis mulle aimu, mida kõike ma korda olen saatnud poole aasta jooksul.
Ennast õigustama ei hakkaks, sest see ei annaks enam midagi.
Ütleme nii, et ma pole enam silmaklappidega hobune.
See oli halb näide, aga teate mul on ükskõik.
Inimestele tuleb võimalusi anda ja tegelikult me ka loodame, et neist kinni haaratakse.
See "äratus" pani mind mõtlema, et ma olen oma "aega" väga valesti kasutanud.
Mul on nii palju vaja ära teha. Tohutult.
Nii palju on õppida, sellest osast maailmast mida ma tahaks tundma õppida.
Nii palju on vaja üles kirjutada, sellest kui mind veel ei olnud.
On vaja leida see, kes ma olin, kes ma praegu olen ja kes ma kunagi olen.
On asju mida me silmaga ei näe ja kõrvaga ei kuule, kuid nad on olemas ja nad on paljudest elu põhitõdedest tähtsamad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar