MA arvan et nüüd ma siis kirjutan jälle.
Mis värk on inimestel selle kaaslase leidmisega?
Alateadlikult otsime me kõik kedagi,
kes ütleb "Ei" , see kindlasti valetab, sest soov enda kõrvale saada keegi selline
kes hoiaks, kaitseks,armastaks on meil kõigil.
Isegi kui me seda endale ei teadvusta, sügaval alateadvuses oleme me siiski ju "programmeeritud" seda "õiget" leidma..
Sellest ajast peale kui Janar küsis minult, et kas ma tõesti tahaks suhet, on see teema mind alalõpmata kummitanud.
Pluss veel see et korraliku suhet, kui sellist pole mul põhimõtteliselt olnudki.
Teised ei kujutaks mind kellegiga ette, ja mina ei kujutaks ennast kellegiga ette..
Veel vähem seda milline see inimene olema peaks, kes tõesti mingi kandi pealt oleks selline kes hooliks, hoiaks ja armastaks..
Selle paari nädalaga olen ma kategooriliselt öelnud kõigile et ma ei tahagi kedagi.
Jah, ma ei tahagi.
Sest mingi nurga pealt olen täiesti kindel, et ma ei vaja kedagi enda kõrvale, ma tahan olla veel iseseisev, tahan teha asju just nii..
Ilma piirideta..
Muidugi see kõik on tore, liblikad kõhus, pea pilvedes, armsama nägu pigevalt silme ees, sõnumid , "head ööd" soovimised.
Kuid ei tasuks vist asja liiga üles ka kruvida?
Mõned asjad olen endalegi selgeks saanud, mida olen mina valesti teinud.
Pigem ma siiski äkki kardan, et sellist inimest ei eksisteeri kes minu rasketele nõudmistele mhh kuidas nüüd öelda.. sobilik kandidaat oleks.
Vanaema ütles et ma abiellun tavapärasest hiljem, kuna ma ei oska valikut teha.
Selles võis tal õigus olla.
Mõnele üksikule juhtumile olen silma jäänud, siiski need üksikud õnnetud juhtumid ei avalda mulle mitte mingit mõju.
Mitte mingit.
Kus leidsin nüüd alles teema!?
Arutada inimeste soove ja tahtmisi õiglase armastuse leidmisel?
Samas ma vist ka tean milliseks ma ise muutun kui ma nii totralt armunud peaksin olema.
JUBE.
See tähendab, säilitagem kainet mõistust ja iseendast.
Lihtne öelda eks, raske teostada.
Sellest kõigest tulenevalt olen lihtsalt kuttidega hästi läbi saama hakanud.
Lihtsalt läbi saama.
MA ei taha mõeldagi sellele, et sõprusest võiks midagi kaugemale minna.
Sest need inimesed ilmelt on mulle olulised just sellisel moel..
Kuid siiski, ma ei eita et silmailu ei võiks olla.
Tunnistan, et ma jälgin poisse.
Nagu ka kõike muud mu ümber toimuvat.
See kui ma naeratan kui see keegi kena mulle "Sau" ütleb, ei pruugi tähendada seda et ma temaga suhet tahaks.
Point on selles, ma vaatan endast nooremaid poisse.
Vähemalt ma tunnistan seda.
Nemad on aga veel selles eas, kus mõistus pole oma teha.
Souu...
MA ilmselt alateadlikult hoian end eemal igasugustest kudrutavatest, amelevatest või üldse hästi kokku sobivatest paaridaest . Õigusega, tekib mul viienda ratta tunne, SEE EI LOE, kui kõik räägivad, sa pole üleliigne, Nele me tahame sinuga olla.... bla bla bla.
I can´t and I don´t want to help it.
Igatahes see ilmselt ei seleta, mu vähest suhtlemist viimasel ajal.
MA ei blogi peaaegu üldse, mis on minu pika jutuga türuku puhul väga ebatavaline nähtus.
Peaks mainima, et inimestest hoian ka eemale..
Ma ei suuda teha head nägu.. Isegi kui see oleks viisakas.
Suhtlen ainult nendega keda ma usaldan, või kellega seda on võimalik teha.
Mul on kahju inimestest kes on pidanud minu "love story´sid" kuulama, sest mina nende omasid kuulata ei viitsi. Viimasel ajal vähemalt.
Ma olen endale tunnistanud ka armuakadetsemist.

Kas mul pole tõesti midagi paremat teha kui rääkida oma igavatest mõtetest?

Mul on selline tunne, et ma hakkan suureks kasvama, mul on isegi koosolemistest ükskõik..
(See pole küll eriline põhjendus või näitaja, kuid siiski)


Hyvää yöta!
(Unustasin mainida, et ülekõige tahaks lihtsalt raha, et sõita Soome ja olla inimeste keskel keda ma praktiliselt ei tunne, kuid kes mulle millegi pärast tohutult olulised on.)