Ma hakkasin üks päev mõtlema nendest inimestest,
kes on vaiksed kui hiired, neid ei märkagi.
Meie klassi on üks tüdruk, keda tõesti ei pane tähele.
Keegi ei pane tähelegi kui ta puudub, või et kas ta üldse tunnis viibib.
Ma ei näe teda mitte kunagi kellegiga suhtlemas,
õpetajad käivad temaga rääkimas, et ta ikka midagi aru saaks.
Ja kui tööd halvasti lähevad.
Seljataga kõik tegelikult mõnitavad teda.
Millegi pärast tunduvad sellised inimesed jube nõrgad, et nad ei tee mitte midagi
selle heaks, lihtsalt taluvad tuima pilguga.
Siiski, on nad minu jaoks ühed tugevaimad inimesed ja ma imetlen neid.
Nad ei näita midagi välja, istuvad sama tõsise näoga edasi nagu alati.
Päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse ja isegi aastast aastasse.
Minu jaoks on nad teistest tõusikutest tugevamad.
Nendest tugevamad, kes ennast kehtestada oskavad.


Ma vist suutsin oma uurimustöö teema ümber mõelda..
Kummaline nagu ma juba kord olen..