Kahleen-Ray.

To Kriisu.

Kas nüüd just laisaks, aga kirjutamisega ma enam ei suuda lihtsalt ennast vaevata.
Võib-olla pole midagi põnevat juhtunud mu elus..
Või siis hoopis olen nii paljud asjad endale selgeks mõelnud.

Aga, et täna ma siis kirjutan vist.
Poistega olen viimasel ajal sõbraks saanud, just sõbraks.
Sest rohkem ma ei taha, minu jaoks on vist kuti teema ammendatud.
Ardisega käin jooksmas/rattaga sõitmas, sõlmin kihlvedusid Tristani ja Isolde kohta.
Kiisuga käin sõitmas, võin uhkusega öelda, et sõitsin neljapäeval ja reedel kokku üle 80-km-i.
Joss käib juba peaaegu minu pool maal. PEAAEGU nii umbes 2-6 km jääb puudu viimasel ajal :D
Eile hääletasin jälle koju, viimasel ajal teen seda jube tihti (minu jaoks on kord nädalas ka tihti; mina, kes ma varem ei hääletanud) jõudsin peaaegu Saru Lauatehaseni, kõndisin Harglasse, kuhu oli vähemalt 5 km ja külastasin Hargla Kooli, kus mul oli kummalisel kombel tollel õhtul jube palju tuttavaid peale Jossi, Ardo ja Aivari.
Õues on muru mega kõrgeks kasvanud, pean ilmselt varsti niitma minema :D
Aam, eile käisin juuksuris, kella ühe ajal läksin hääletama tee äärde et Valka saada kella kaheks..
Ütleks,et suht viimasel minutil läksin, arvestades Võru-Valga maantee liiklustihedust (mis on olematu)... saingi auto peale, minu õnneks või õnnetuseks osutusid need Jehoova tunnistajateks.
Mulle tundus arusaamatu kuidas üks tõeliselt ilus naine sai mulle sellist arusaamatut juttu ajada, mängisin kaasa, olen siiski tolerantne (veel olen vist :D ) ja kuulasin ära mis neil öelda on, rääkisin kaasa mida mina neist asjadest arvan, kuid rääkides surmast, et kodukäijaid, vaime vms pole olemas ja inimesest ei jää midagi järgi pärast surma ma nendega kahjuks ei nõustu.
Märgiks ära, et kolmapäevast olen Elvas selle aasta noorte leeritatavate "Isonen" ( soome keeles suur/suurem) et siis nende õpetaja või midagi sarnast.
Kuu aega peaaegu kooli veel.. Ma ei jõua enam seal olla...
Lihtsalt, tahaks mõned asjad korda saada, tahaks mingit rütmi või tasakaalu leida.
Ma olen leidnud endas üles ka need vead mida ma olen teinud.
Eelmine laupäev käisime Erika, Stefi, Janari ja Martiniga Riias, tegelt idee poolest oli tore, kuid tundsin ennast tiba nagu viienda rattana vankri all. Ja ma tõesti ei tea miks, kõige meeldivam ja toredam asi oligi tegelikult öösel Martini ja Janariga enda toas lihtsalt rääkida, kõigest.
Poiste ja tüdrukute erinevustest, meist endist, seksuaalsusest... millest kõigest veel.
Mingi teema lõi mingi hetk üles ja siis ma küsisin neilt midagi ja ma ei mäleta enam mida, kuid Janar vastas mulle, et kas ma tõesti tahaks endale suhet.. Ja millisekundi jooksul suutsin ma järeldusele jõuda, ma ei taha.
Inimesed võivad minust küll viimasel ajal valesti aru saada, kuid ma vähemalt tean mida ma tahan. Või kui ei tahagi siis tean, et ma nii ei teeks.
Tahan äkki saada kunagi ämmaemandaks või minna disaini või politseikooli õppima.
Kindel olen selles et kindlasti lähen sõjaväkke, maksku mis maksab.
Suvel tööle, et autokooli jaoks ja auto jaoks raha teenida.
Idee on vähemalt hea, iseasi kuhu mul see raha kõik läheb.
Vennaga on ka head plaanid, pärast kooli lõppu läheme mõlemad Tartusse, hangime kolmetoalise korteri ja elame koos nagu hea õde ja vend kunagi.
Isa piinan hetkel autosõiduga.
Kuid ta on väsinud.
Unes oli mul armastus, kuid las ta oli ja las ta lõppes abieluettepanekuga, kuigi mu nimi oli Kahleen-Ray (?).