Tegelikult on mul väga imelik siia mitte kirjutada.
Kuid lihtsalt, pole olnud midagi millest kirjutada.
Mõtteid pole, või siis kui on, siis ma kas jagan need kohe ära või hoian endale.
Kõik läheb kogu aeg oluliselt keerulisemaks kui loota võib.
Ühel hetkel oled lihtsalt superõnnelik, sest tunned, et vot just nii ongi õige, sa oled teinud mida sa tegema pead.
Ei, see pole üldse ju nii, paar päeva vaikust ja kõik pöördub hetkega.
Tegelikult ma olen õnnelik, õnnelik, et nad nii teevad.
Ma hakkan tihti mõtlema, mida ma valesti teen ja kas üldse on mõtet üritada?
Olen paljud asjad ütlemata jätnud, sest..
...ma olen kuradi viisakas.
Ja inimestel jääb totaalne auk minust, kui ma ükskord endast välja lähen ja siis tõesti midagi halvasti nähvan.
Ma pole suuteline seda lihtsalt tegema.
Eilset ma lihtsalt kaifisin.
Appi, täna on juba kolmapäev, ja mul tekivad süümekad enda ees.
Homme neljapäev ( p. s. minul viimane koolipäev ).
Heam, ma lihtsalt tahan ära siit.
Eilegi oli megalt hea, Erika tuli minu juurde ööseks, alguses tuli Ardogi minu juurde ja siis saatsime ta põhimõtteliselt ta kodu ukseni :D
Suurepärased saatjad peaks mainima.
Jalutasime lihtsalt, meie, kaks võhikut saime teada lõpuks kus asub kurikuulus Juice Factory, toda polnudki mõtet otsida :D
Siis me lõppude lõpuks tegime mu korteri rõdul suitsu, mis iseenesest ei jätnud mind ükskõikseks, aga pinget ka ei pakkunud.
Ma olen paranemas? :D
Ei tea, võib-olla oli see lihtsalt moment, mil oli vaja teha seda, mida oli vaja teha.
Mu suurepärased ideed on vaja vaid teostada.
Ma loodan, et keegi jagab mu nägemust.
Erika jagab :)
Siis, ma sain lõpuks korteri ära koristatud.. nagu, ta on puhas :D
PUHAS :D
Ja mina lollakas pakin juba asju, et saaks ikka koju, kuid tegelikult ei tule sellest juttugi,
sest tean et kogu oma vaheaja tõenäoliselt veedan ühes väga tolmuses remontimata korteris, kus ma kunagi elama ei hakka. Ühesõnaga, puhkus koos vennaga.
Kuid siiski, I just love some girls.
Cause they are so fucking valuable to me.