Sest on liiga mõnus astuda sisse uksest,
kust sa oled sisse astunud terve oma teadliku elu,
sest sind tervitab üks pisikene elust mitte midagi teadev inimene,
ta jookseb, jookseb sind peaaegu jalust maha,
ja kallistab ning ütleb " Õdeeee, minu emme ja õe emme on ka!"
Heh, ta jagab minuga ema kuid vennaga mitte :D
Kes on boss, kes mitte.
Ja siis tuled hommikul, olles nautinud enda voodis, kõige parimas voodis üldse,
und, mis on jube pikk... ja täis unesid mis kummitavad sind terve päeva ( mis õpetavad märkama inimesi enda ümber, ja ei lase kohut mõista sekundimurdosa vältel) ja siis tuled trepist alla, ja jookseb üks pisike kuju ja lausub "Õde tuliiii!"
Ja jookseb teise tuppa ja karjub emale " Emme, õdeee ärkas ülesse!"
Ma mõtlesin just kas ma vahetaks seda millegi muu vastu, hetkeks tekkis kahtlus..
Kuid, nemad on alati olnud, ja kui tulekski see keegi, kelle vastu saaks vahetada neid väärtuslikke hommikuid, ma ei teeks seda.
Kuid ma pole objektiivne hetkel, sest keegi pole mu pead korralikult segi ajanud juba päris päris kaua.