(Ma ei tahaks silmakirjalik olla, sest ma ise ei tea mis esmamulje ma inimestele jätan.)
Kuid ma mõtlesin eile sügavalt Verro ja tema "selgroo" teema peale..
Selles suhtes, et ma mõtlen tiba teisiti,
aga teeb sama välja.
Mõnedel juhtudel suudan leida enda jaoks inimesi kes on mulle kohe vastumeelt.
Ma ei vaevu nendega suhtlemagi, kuid siiski, hea, et nad ei näe mis reaktsiooni nad minus tegelikult põhjustavad.
Nad võivad olla küll kärarikkad, "ägedad", kuid tegelikult tekitavad minus üha kasvavat vastikustunnet.
Nad oleks nagu Wannabe´d.
See miski ärritab mind kohutavalt.
Kuid see on täielikult inimeste puhul erinev.
Verroga ma ei jaga sama mõttelaadi "selgrootute" suhtes vähemalt inimesi ei näe me samamoodi.
Hästi seosusetu tekst on siiamaani.
Vahet pole.
Peaasi, et saan välja öelda mis vaja.

Kuid ma üritan, ja siiralt.
Kui tõesti inimene ei taha, siis pole mõtet vaeva näha ja näidata kui "tore" sa tegelikult olla võid.
Tihtipeale me ei taha inimestele ka ju haiget teha.
Hah, näitemängu pole ju ka võimalik lõppvaatusteni mängida.
Kui inimesele ei meeldi see kes ma olen, siis davai ma aktsepteerin seda, aga ütle see siis KURAT välja.
Ma võin suht mitte midagi ütlemata üpris paljust aru saada.


Aga eilse päeva positiivne sündmus oli tuttavaks saamine ühe kutiga, kes tegi teistele kuttidele lepingu suitsetamisest loobumiseks.
Ja üldse tal oli hämmastavalt õige mõttemaailm. :)