Minu kaks kõige kallimat inimest leidsid üksteist.
Ja ma tõesti pole selle vastu.
Mul on hea meel, kui ainult nemad õnnelikud on.
Ma olen ise lihtsalt liimist lahti ja ei oska ennast nii veenvalt väljendada kui tahaks.
Mul on teie üle hea meel.
Isegi, kui see võib teisiti näida.


"Kuidas saab üks inimene nii hea olla?"

Mina ei näe seda.
Kõik mu mõttemaailm või väärtused on tohutult pöördunud.
Ma oleks enne andnud kõik et käia kergejõustikus.
Nüüd kus ma saan käia tegelen ma sootuks muude asjadega, mitte sellega mida oleks varem soovinud.
Kevad, tule kiiremini.
Laupäeval ma juba nägin sind.
Ma näen asjade pahupoolt, ma ei näe enam ainult seda helkivat poolt.
See pole minulik.
MA nägin enamus asjades ainult ainult head.
Enam mitte.

" Nele, ma ei kujutaks ette seda meest, kes sinuga kunagi koos peaks olema."

Ja see pole esimene kord kui mulle seda öeldakse.
Sest ma ise ka ei kujutaks seda inimest ette.
Iseasi kas selline inimene üldse olemas on.

Pohhui, las minna.