Ma tean mis mul viga.
Ma tahan ka eriline olla.
Ja kõigest väest tahan olla.
Kuid ma ei ole.
(Enda arvates mitte, sest ma tõesti ei tea mida teised arvavad.)
Ma tahan ka kuulata, neid erilisi asju, mõelda neid erilisi mõtteid.
Nagu teevad inimesed minu ümber.
Ükskõik kuidas ma ei üritaks, ei suuda.
Millegi pärast tundun ma endale ikka maailmat kompiva lapsena.
Nii väikse ja naiivsena.
Kõikeuskuvana.
Kõik ei ole nii lihtne, kui lihtsaks endale asjad saab mõelda.
Kõiges on veel sada muud asja.
Ma tean, et teie olete erilised.
Kuid ma ei tunne end ühena teist.
MA ütleks, et enesehaletsus vist hakkas kuskilt külge.
Hakkaski.
Las ma istun ka nüüd nurgas ja nutan, nagu emo.
Huvitav, ma pole kaua selline olnud.
Ma olen hoopis teises maailmas elanud.
Hoopis lihtsamas.
Nagu teisel tasandil.
Paljud mu endised huvid ja ebahuvid on muutund.
Mulle ei paku enam ammu pinget see mis pool aastat tagasi.
Ma kardan, öelda ausalt kõike seda mida ma tahan.
Sest ma kardan, et siis vaadatakse mind kui imelikku.
Jah, mulle tõesti meeldib laul Mari-Leen "Kiirteel".
Ja ma vihkan seda lauljat.
Ma tahaks öelda nii palju asju.
Kuid ma ei ütle.
Sest ma kardan üksi jääda.
Mitte, et ma viimasel ajal poleks.
Süüdistagem ikka ennast.

Gosh, I even hate that song I wrote.
But it is a dream, I want to catch.
Keep going, and don´t let yourself down.