Kvaliteetaeg.

Mainiks, et tänu migreenilaadsele ollusele püsisin tahtmisega kodus.
Ma olen lihtsalt nii väsinud selle kõigest.
Keegi võiks viia mind kuhugi, kuhugi kus ma saaks lihtsalt olla.
Lamaks ja magaks, kui vaja mõlgutaks mõtteid.
Ei peaks koristama, ei peaks õppima, ei peaks mõtlema sellele mis on kõik tegemata või mida teeks teisiti, sest paratamatult pole neid võimalik teisiti teha.
Teist võimalust elamiseks ju ei anta, miks peaks keegi teist võimalust sullegi siis andma, kui sa oled selle tohutult P*rse keeranud.
Peaks mainima, et inimesed suudavad mind muuta ja suunata ehk siis mõjutada jubedalt palju.
Neil on haige mõju mulle.
Ja see rohkem tundun ma endale naiivse uskujana, uskujana sellesse mida kõike nad mulle kokku räägivad.
Sest kummalisel moel mõtlen ma sisimas mingigi nurga alt samamoodi.
Ma tean, et ma igatsen.
Ja ma tunnistan seda.
Kuid, kõik läheb mööda.
Ka parimatest asjadest läheb kõik mööda.
Tulevad halvemad, mis mõjutavad meid jällegi paremuse poole.
Mingil hetkel tuleb teotahe ja sa hakkad uskuma.
Teate, ma isegi ei mõtle mida ma siia kirjutada võiks.
Ma ei mäleta näiteks lauset mida ma viimasena kirjutasin.
Ma lihtsalt kirjutan.
Lubasin kellegile kodust tuua raamatu "Mees, kes teadis Ussisõnu.", ei meenu kes see oli, ilmselt Verro.
Toon, kui mul meeles on.
Ma lihtsalt olen, ja ma ei mõtle.
Poleks uskunud, et see võimalik on.
Esimest korda üle pika aja magasin kodus LAUPÄEVA hommikul..
Ja see oli isegi hea, niikaua kuni tulid telefonikõned, mida ma tavaliselt üldse ei oota.
Minujaoks võib telefon olemata olla, sest ma kasutan teda niiiiii vähe.
Ta on lihtsalt nagu "just-in-case" kaasas igal pool.
Mõtleks, et läheb nii kuis läheb.
Ja tegelt lähebki.
Aga nii kuidas sa ise tahad, et läheks.
Sest selle nimel kuidas sa tahad, et läheks peab tööd tegema.
Aga mina enam ei jõua ja ei viitsi.
Kuigi inglise keele selle kursuse lõpu võiks kaelast ära saada, siis ma oleks õnnelik.
Paluuun keegi otsige mulle lauluõpetaja.
Võrus pole ühtegi, nagu ma ilmselt vist tean.
Tartu tundub nii kaugena.
Mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem tuleb mõte, et tahaks 11.dasse ( nagu alguses plaanis oli, kui sisse ei saa) Tartusse ( Härmasse).
Ma ei viitsi jamada.
Ma ei saa üldse aru mis asi praegu toimub.
Ma nagu mõtleks ja ei mõtle ka.
Ja mul on kõigest ümbritsevast valupohhui.
Ma ei taha inimesi näha.
Ei taha.
Ma ei taha, kellegist sõltuda.
Ma ei taha, et inimesed jookseks ka minu järel.
Ma tahan lihtsalt olla.
"Laske mul lihtsalt olla!"
Miks ma seda mõistan?
Nüüd.
Ilmselt õhtul tuleb uus "loominguhoog", mis kujutleb vana "loomingut", vähesed mõistavad.
Ja ma olen kindel, et neid polegi.
Keegi tuleks praegu, paneks püssi palgele, valu suva.
Ma olen millegi pärast viimasel ajal muutunud.
See nädal.
Ma tõmblesin parajalt ringi nagu segane.
Ma isegi õppisin peale kooli.
Ma tegin seda!
Saaks, selle maja ka nüüd ära koristatud.
Milles ma peaaegu üldse enam ei ela.
Masendav, tulen koju alguses koristasin Võrus ära, siis tuled koju pead jälle koristama.
Ise ei elagi põhimõtteliselt siin.
Ma tunnen vaikselt ennast väga koduse külalisena.
Õigemini juba päris tihti.
Kas tõesti ei leidu kuskil ühtegi tööd mis oleks graafikupõhine?
Kus saaks isegi 10. klassi õpilane tööd teha, peale kooli?
Kaua ma sul ootan ,seda suve, et saaks tööle minna ja, et saaks lõpuks raha nende asjade ostmiseks mida mul viimasel ajal tõesti vaja oleks.
Mõtteviis ela üks päev korraga minu puhul tavaliselt ei aita.
Ma elan kogu aeg tulevikus.
Viimati ilmselt mitte kui jah.
Ma tahan niiiii palju.
Kuid ma ei tea midagi selleks, et seda niiii paljut saavutada.
Kuigi peaks mainima, et hinded on minu arust head.
Okei oli jah kolmesid(kuusi), kuid füüsikat ja vene keelt polegi võimalik paremat saada, kui ühte ainet pole üldse võimalik õppida ja teise aine grammatikast pole võimalik aru saada.
Ja mulle meeldib koolis, leiaks ma selle aja ainult kus mul poleks arvutit.
Ma tõesti soovin, (ja seda koguaeg) et seda atribuutikat poleks leiutatud.
Ja ma naudin, seda, et mul pole aega, et seda külastada.
Hetkel on erand, teen õele mingeid jänkujussi koopiaid värkesärke.
Gosh.
Ma ei jõua.
Eraldage mu füüsiline keha vaimsest kehast.
Ja ärge laske neid enne kokku, kui nad mõlemad on selgeks saanud, et midagi tuleb elus saavutada ka, mitte jääda korstnapühkijaks või teiste tallaaluseks.
Laske ma eemaldun.
Kuni pean, astuma sotsiaalsesse konflikti.
Ma vajan muutust.
Mõttemaailmat on võimatu ümber organiseerida...
Mida ma siis peale hakkan?
Mul vaja midagi ümber organiseerida, muidu ma jäängi selliseks.
Muutused on alati minu puhul positiivsed.
Mul on neid alati vaja.
Korrata muutust pole hea, see võtab vastupidise suuna tavaliselt.
I´m tired of everything.
Ma ei väsi mittemillegipuhul kordamast seda vist.
Saatke mind pagendusse.
Siis ma tean, et hakkan asju väärtustama.
Ma tüdinen asjadest ruttu, ma harjun ruttu.
Ja ma ei kujuta, ette kui palju ma siia juba teksti olen kirjutanud.
Ma ei kohusta teid lugema.
Te kohustate end ise või kohutab teie huvi.
Mind kohustab huvi teiste mõttemaailmade vastu seda tegema.
Kahjuks, ainuke mõttemaailm millega mina konflikti satun ongi minu enese mõttemaailm.
Ma eile mõtlesin, et mis tunne oleks üksikema olla.
See oleks ka ju muutus.
Analüüsides suurte ja tarkade inimestega teisi, jõuab sulle endalegi kohale, kes sulle kus mida valetanud on.
Ma tean, et ma olen teinud viimasel ajal nii tohutul vigu, et ma polegi enam see hea ja õnnelik ja tore inimene (JESS).
Viimaks.
Mittekeegi pole ideaalne.
Lihtsalt me tembeldame teisi nendeks, kuna me pole nende pahupoolt näinud, on nii?
Aga te pole ilmselt näinud kui sallivad me oleme nende inimeste vigade suhtes keda me tunneme.
Kui keegi sulle tundmatu teeb vea, sa ei taha seda andestada.
Või noh oleneb veast.
Krõks.
Siin tuli moment kus ma harjusin mõtetu tekstiga ära ja ei viitsinud edasi kirjutada, sest ma olin sellega harjunud.