""Oeh, Nele. Sinisilmne naiivitar :). Kuigi sulle ei meeldi, et sind iseloomustatakse sõnadega armas, tore ja pisike, ei suuda ma sulle öelda midagi negatiivset. Sul on suur süda, kuhu mahuvad nii paljud inimesed ja sa hoolid neist kõigist ja ei jäta kedagi unarusse. Kui sinu juurde külla tulla, tuleks nagu ema juurde, söödad ja joodad ja kui vaja loovutad oma voodi, et teistel heal oleks. Sinusuguseid on vähe, tõsiselt vähe. Sinu kallistused on kõige tugevamad ja kõige paremad. Sind tundma õppides olen aru saanud ka vanasõnast „Vaga vesi, sügav põhi”. Sinul ei lase ma nii pea endast kaugeneda. /Ma kardan, et ma ei ole piisavalt põhjalik, et te mõistkasite, kui tähtsad te olete./""

Nagu, et ma täna vähe oleks aru saanud kui väga ma inimestest hoolin.

Ma tean, nüüd mida tundis mu ema ja miks ta nuttis kui ma kaks aastat tagasi Itaaliast tagasi tulin.
Ise nutsin täna vaikselt samamoodi, kui isa bussi vastu tuli ja mind täiest jõust kallistas.
Ma sain aru, kui väga ma neid tegelikult igatsenud olin.
Ja kui tohutult palju nad mulle tähendavad.
Poogen, et ma piripill kohe ka nüüd nutma hakkan, aga...
...ma pole vist kellegile kunagi öelnud, kui palju nad tegelikult mulle tähendavad.
JA nad tähendavad OI KUI PALJU.
Igaühel on eriline koht, millel pole teisega võrdväärset.

Ma oskan ka armastada.