Niimoodi ma siis istungi siin, üksinda.
Mõtlen, kuidas mu vend minuga muusika üle vaielnud on.
Mis on suhteliselt ebatavaline, sest kuu aega tagasi ei teadnud tema, tema kes oli nõulaifer muusikast mitte midagi.
Ma ei tahaks öelda, et minagi sellest midagi tean.
Kahtlaselt rahulik on olla,
nohu, köha ja see sissehingatud eeter mõjuvad suht jubedalt.
Sõrmed on külmad, nagu varemgi.
Ma vist otsin seda tüdrukut jälle, kes külas pole kaua käinud.
Julm pask kostab raadiost, vabandust väljenduse pärast.
Arsti juurde varsti.
Kõik muutused on ju mingil seletamatutel põhjustel head..
Oli ju nii?
Mõtlen siin, kui palju on inimesed kevadest saadik muutunud.
Ma näen enda muutust ainult siis, kui ma räägin klassiõdedega.
Endistega.
Nad teavad milline ma olin, mäletavad seda.
Mina mitte.
Räägin milline olen praegu.
Ainult mina oskan ikka ja jälle nii väärakalt mõelda.
Sellest millest poleks vaja.
Pisikene tüdruk, ma palun, tule tagasi.
Nädalaks.
Vähemaks.
Ainult korraks.
Ma tahan näha sind, tohutult.
Okei, mina istumas köögis, laua taga.
Avastasin, et ma kaifin seda ilma mis on väljas..
Ise polnud väljaski.
Oleks tahtnud, kõik asjad mis välja sai mõeldud, mida selle ilusa ilmaga tehakse..
Kelgutamine, suusatamine, lumesõda... sajad asjad.
Kellega ma neid teeks?
Õe ja vennaga?
Tunnen, et olen kaugeks jäänud inimestega kes teavad mind.
Tulevad uued peale, tõsiselt toredad inimesed.
Unustan ära, kui palju tähendab see, kui sa saad inimest tunda, tema igat kihti ja igat meeleolu.
Tunnen end süüdi.
Olengi juba vangistuses, pole kohtuotsust vaja.
Tean isegi seda juba.

Eneseanalüüs.