kolmapäev, 14. november 2007

Kogu mõte oli kättemaks ju, mis etendus see selline on..
Kui alatoon on kättemaks?
Tegelikult me plaanime ju kõik midagi, igaüks omamoodi.
Kõigil on omad lähenemisviisid.
Iseenesest kuidas keegi mõtleb.

Etendus oli tohutult pikk.
Ausalt öeldes, mul polnud seal mingit tahtmist olla..
Kõik on nii tuttav, kõik on nii...
..ebakeeruline.
Keeruline oleks see siis, kui kõik oleks ideaalne.
Keegi ei taha ideaali, ka ideaal ei taha ideaali.

Lõppude lõpuks leidsin ennast Miku ja Pätrise vahel istumas.
Mikk ajas Jaaguga "teemat" :D
Ja.. Pätris lunis massaasi... mees on mulle ilgelt võlgu nüüd.
Lõpuks oli kõik nii segane kui andis olla...
Ma jään´omadele veendumustele kindlaks, kuid on vähesed erandid, mida ma veel vist ei tea isegi.. Meelemürkide poole ei tõmba.

See asi on lihtsamast lihtsam.
Mõtted on lihtsad.
Lihtsad mõtted võivad ka rasked olla, kui neist valesti aru saadakse.
Kui neist ei vaikita.
Mina vaikin.
Nii kaua kuni, on õige.

Kommentaare ei ole: