Kui ma ei mõtleks pingsalt mis kuupäev on ei teaks ma seda, ma ei teaks isegi mis nädalapäev on..
Julmalt mööda lastud aeg on olnud.
Tglt ma isegi tegin eelmine nädal midagi..
Käisin kolm korda Võru maakonnas.
Ja ülejäänud päevad niisama.
Jei kolmapäev, Väimelasse sugulastele külla.
Reede, Onu kasulapse sünnipäevale..
Nägin Helenat, +.
Laupäev Kerli sünnipäeva pidamine, nägin Kertut ja sain I(i)risega tuttavaks.
Ja ülejäänud aeg?
Seda nagu poleks olnud.
Süümepiinad painavad.
Eile oli Verro sünnipäev, mul oli see meeles, aga niikaua kuni mulle meenus et Verro võttis ainult minu nri ja mina tema oma ei saanudki.
Niisiis eile ei jõudnud ma ka netti, see tähendab
(VÄIKE VAHEJUHTUM PUBEKAST VENNAGA. I adore him, awwwwww. NAAAAT! )
..see tähendab et õnnitlused õigel päeval jäid ära.
Tagantjärgi, iseasi kas Verro üldse loeb sellist asja nagu minu blogi, aga üks heidikulik tervitus tuleb siis : "Kallis Verro, Palju palju palju õnne sünnipäevaks :) Kõike kõige paremaid soove sinnapoole. "
Nii see ei kukkunud hästi välja.
Pahh, üks päev oli nii et ma avastasin, et ma tõesti päris tõesti lähengi JU pm KUU aja pärast võrru kooli.
Ma tahan tubli olla, ja ma pean.
Täna on vist 31. juuli, (hääkülh kui ma praegu tglt sinna august ei kirjutanud... )
Kerli sünnipäev.
Mulle meeldib nii,
mind pole kellegile vaja, st ütleme nii et selle aja jooksul mis ma olen päris kaua aega kodus istunud ja kõigile rääkinud kui kiire mul on, st kiire selles mõttes et ma ei viici oma tuba koristada ja aeg kaob käest telekat vaadates ja ennast paksuks söödes, pole mitte keegi mulle helistanud :D ja okei v.a. need kaks kõnet okei okei need kolm kõnet kus üks sõber helistas valele nrile kogemata, vanaema proovis kas ta telefon töötab ja kertu tahtis et ma netti läheks festivalipasse müüma siis pole keegi minuga niisama suhtelmiseks küll ühendust võtnud.
Jah, telefoni hoian ma viimasel ajal moe pärast "sees".
Irooniline jutt.
Ja siis see tähendab tõesti seda et ma ei mõista neid inimesi kes halavad et " keegi ei helista mulle keegi ei armasta mind" jah nad räägivad seda juttu paari tunni kohta.
Mhh, keegi helistas mulle veel ju mingi võõras nr, helistasin tagasi aga keegi ei võtnud vastu..
Teate kui rahulik elu mul on.
Mulle meeldib nii, see on tõesti puhkus, ei sõltu mitte kellegist.
Ütleme nii et inimestega suhtlemine tekitab varsti komplekse, kuna, jah, msnis ka mulle ei meeldi enam rääkida, "lähen kiiresti närvi", jep isekaks puutud üksi kodus olles.
Kena lugu küll.
Kaua need kolm aastat mööduvad siis ?
Kiirelt, ja mis ma siis edasi teen?
"Eks elu näitab " !?
Mõistus, tule appi, eks ma ikka mõtlen ise välja.
Pahh...