Kui ma ei mõtleks pingsalt mis kuupäev on ei teaks ma seda, ma ei teaks isegi mis nädalapäev on..
Julmalt mööda lastud aeg on olnud.
Tglt ma isegi tegin eelmine nädal midagi..
Käisin kolm korda Võru maakonnas.
Ja ülejäänud päevad niisama.
Jei kolmapäev, Väimelasse sugulastele külla.
Reede, Onu kasulapse sünnipäevale..
Nägin Helenat, +.
Laupäev Kerli sünnipäeva pidamine, nägin Kertut ja sain I(i)risega tuttavaks.
Ja ülejäänud aeg?
Seda nagu poleks olnud.
Süümepiinad painavad.
Eile oli Verro sünnipäev, mul oli see meeles, aga niikaua kuni mulle meenus et Verro võttis ainult minu nri ja mina tema oma ei saanudki.
Niisiis eile ei jõudnud ma ka netti, see tähendab
(VÄIKE VAHEJUHTUM PUBEKAST VENNAGA. I adore him, awwwwww. NAAAAT! )
..see tähendab et õnnitlused õigel päeval jäid ära.
Tagantjärgi, iseasi kas Verro üldse loeb sellist asja nagu minu blogi, aga üks heidikulik tervitus tuleb siis : "Kallis Verro, Palju palju palju õnne sünnipäevaks :) Kõike kõige paremaid soove sinnapoole. "
Nii see ei kukkunud hästi välja.
Pahh, üks päev oli nii et ma avastasin, et ma tõesti päris tõesti lähengi JU pm KUU aja pärast võrru kooli.
Ma tahan tubli olla, ja ma pean.
Täna on vist 31. juuli, (hääkülh kui ma praegu tglt sinna august ei kirjutanud... )
Kerli sünnipäev.
Mulle meeldib nii,
mind pole kellegile vaja, st ütleme nii et selle aja jooksul mis ma olen päris kaua aega kodus istunud ja kõigile rääkinud kui kiire mul on, st kiire selles mõttes et ma ei viici oma tuba koristada ja aeg kaob käest telekat vaadates ja ennast paksuks söödes, pole mitte keegi mulle helistanud :D ja okei v.a. need kaks kõnet okei okei need kolm kõnet kus üks sõber helistas valele nrile kogemata, vanaema proovis kas ta telefon töötab ja kertu tahtis et ma netti läheks festivalipasse müüma siis pole keegi minuga niisama suhtelmiseks küll ühendust võtnud.
Jah, telefoni hoian ma viimasel ajal moe pärast "sees".
Irooniline jutt.
Ja siis see tähendab tõesti seda et ma ei mõista neid inimesi kes halavad et " keegi ei helista mulle keegi ei armasta mind" jah nad räägivad seda juttu paari tunni kohta.
Mhh, keegi helistas mulle veel ju mingi võõras nr, helistasin tagasi aga keegi ei võtnud vastu..
Teate kui rahulik elu mul on.
Mulle meeldib nii, see on tõesti puhkus, ei sõltu mitte kellegist.
Ütleme nii et inimestega suhtlemine tekitab varsti komplekse, kuna, jah, msnis ka mulle ei meeldi enam rääkida, "lähen kiiresti närvi", jep isekaks puutud üksi kodus olles.
Kena lugu küll.
Kaua need kolm aastat mööduvad siis ?
Kiirelt, ja mis ma siis edasi teen?
"Eks elu näitab " !?
Mõistus, tule appi, eks ma ikka mõtlen ise välja.
Pahh...

Rass a´la Rasmus kinkis roosi, mis oli temast nii haigelt armas :)
Ma küll suht naklasin temaga ja tema ütleb ja küsib et kuhu sa ööseks lähed, mina et Kertu poole , tema et , kas sa siia ei tulegi ööseks kunagi, ma et , eks ma ikka kunagi tulen,
tema et , ära mine veel ära ole veel natuke.
:D
Oeh.
Jah, mul on väikeste laste fetiš ka ilmselt. :D

Mis mul viga on?:D
Ma olen nagu nö vanakraami kaupmees kes kogu midagi..
St ma kogun siis käepaelu ja vanu riideid või?
Ma tahtsin praegu kirjutada : Jumalast sürr.
Järgmine asi mis mul külge inimestest jäänud on.
Okei mulle ei meeldi käia poodides shoppamas, idea : Liiga palju raha läheb.
Aga ei kuskilt ema vanu riideid leida ja vanaema pakutud mingid ilgelt vinged püksid need lähevad küll.
Pahh :D
Mul ei mahu tänud mu kogumishullusele või siis omamisele riided kappi ära.
Elu on nii haigelt lilleline.

Neljapäevast-pühapäevani st esmasmpäeva hommikune bussi peale minek kaasa arvatud tsillisin võrus.
Neljapäeva hommikul bussiga Varstusse siis.
Seal tsillisin pm Kerdi ja Ruvega ringi.
Siis mingite kujudega Võrru.
Kertu sai suht ehmatuse kui ma sinna kargasin.
Siis mingi õhtuti olid suitsu üledoosid.
Hea, et selline asi nagu Suitsetamine mind harva "tülitab".
Pikka aega ei soovi enam.
Ütleks nii, et pühapäeval olid matused:D
Ma olin üleni mustas.
Ja kõik lõppes.
Ema tõi hetkel kuskilt välja mingi musta sametkleidi.
JA jälle ma tahan seda ära omastada.
Mul on mingi fetiš.
Jep.
on.:D
Olge tublid ja tsillige või midagi.
Homme õhtu poole Võrru minek jälle.
Sugulased ma tulen, äkki ma suudan linnaluba emalt välja pinnida? :D

Nii vanaema külas, vaatasin pilte, st tema vaatas ka mõndasid.
Küsisin, et mida ta selle inimese kohta ütleks.
" Enesearmastaja."
Parim mida keegi öelnud on.
:)

'Mida fakki, mida fakki, MIDA KURADIT.
PAAAHHH.
Ei, jah, mul on nii hea rääkida, lihtsalt on.
Ma valetasin ju kõigile, hea et ma iseendale siis enam ei valeta.
Ma ei suutnud istudagi, kõik on nii kuradi sassis.
Ei, ikka on midagi, midagi pisikest või siis tõesti nähtavat mis rikub tuju ära.
Tõsiselt ma teen varsti otsuse lesbiks hakata.
Enesehinnang on aegade madalaim.
"Jei."
Jah, see on nii naljakas kuidas võivad kõige lihtsamad asjad mõjuda.
See oli ju allaandmine eks?
OLI.
Ahh ma annan üldse alla ja ei mõtle mingite tunnete tekkimise peale.
Olgem õnnelikud edasi.

Kas on võimalik et poisile meeldib tüdruk ja tüdrukule poiss, kuid nad ei saa sellest kumbki aru?
On.
Pärast räägivad mingitest kaua aegsetest asjadest ja tuleb midagi välja. :D

Jah, Kertu KEEGI teine ei loe seda, peale minu.
Üks päev kaevas keegi maja kõrval auke, kiige jaoks.
See keegi kaevas läbi telefoni juhtme.
(Miks ma seda arvasin?)
Niisiis hommikul kella 11 ajal olid onud seal kus postid ja parandasid.
Toredad onud olid :)
Eltelis töötavad väga sõbralikud onud tahan mainida.
Okei Enne 5 olime kodus hommikul kuigi natuke peale nelja jõudsime sest enne 5-te ma jäin magama.
NIISIIS.
Soomes oli ülivinge.
Ma poleks elusees arvanud et neil on Leeritamise Konfermatio vms.. nii pidulik ja tähtis sündmus
Nagu koolilõpp
Lilli sain ka :)
Hr. Õigeotsijalt sain ka roosi :)
Julm kuidas Soome noored suitsetavad.
Ahelas totaalselt.
Järgmine päev Serena mingi, enamus ajast istusin ja ei teinud midagi, tahtsin ma sinna minna?
Ei.
Koduuu.
Täna käisin Rannapil ja Taavil siis, ÜLIVINGE OLI.
Sain Taaviga pildi (A) .
Ja nägin inimesi, keda ma polnud niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kaua näinud.

P.s.
Lauri mul on sulle üks lause öelda aga nelja silma all.
Kunagi siis hiljem.

Kujutage ette kui hea tunne on üksi autoga sõita.
Ausõna on.
Noo ma veel ei oska sõita autoga aga...
Aga see tunne on lihtsalt kaif.
Aitäh issi :D

Inimesed on toredad tglt ka.
Aga millegi pärast on mul elevant kõrva peale astunud JAA ma ei oska kitarri häälde panna.
Nii palju panin kui oskasin ja st et hääles pole ta ikkagi.
Loodan et laupäevast kuni esmaspäevani tekib võimalus Music Centerisse minna ja häälestaja soovitatavalt metronoomiga osta.
Ei mulle meeldib kui inimesed uusi ja huvitavaid asju kogevad.
Sest mulle meeldib kui maailm on niiiiiiiiiiiiii haigelt positiivne.
:D
Ja mulle meeldib kui ma pole kellegi peale vihane.
Kui see kõik kaob, kui sa näed mingit naisteahistajast meest :D
See on lihtsalt SUPER.

Kas te ikka teadsite või olite kindlad et on olemas inimesi kes otsivad seda ainukest ja õiget kogu aeg?
Olen näinud neid.
Nad vaatavad su pealaest jalatallani läbi sõna otseses mõttes.
Kui neile ei meeldi see mis nad nägid või avastasid, siis sa pole see õige.
Seletada on raske.
Kuid jh, sügav kummardus nende ees.
Eriti veel kui oled näinud et need inimesed on mehed.
Jah, on olemas prefektsioniste keda ei kummuta tõde et ideaalset inimesed pole olemas.

Lõpuks.
See tobe juhtmete ja masinatega asi ei tõmba mind enam.
Tal on kena klaar nägu, must.
Kõrvad ja tuled.
Ja ta umiseb mõnusalt, mittemeeldivalt.
Mulle ei meeldi siin olla.
Sõitsin siis neljapäeval Tallinna kuupäev oli 28.06.
Sain endale uue empeka, lubasin et ma hoian teda paremini ja olen seda teinud.
Kujutage ette neid tüdrukute asju, küünte peal vaadake mingi nimi on geelküüned.
Jah totter olin.
Esmalt harjud pool nädalat, teiseks võimatu on paljusid asju teha mida sa teha tahaksid toome näite kitarrimäng.
Heal ajal õnneks panin.
Aga nagu tavaliselt mul on ikka kulutatud rahast poogen, sest see on juba läinud.
Ma ei taha enam väga väga väga pikka aega pikki küüsi.
Rõve.
Laulu ja tantsupidu.
Feeling missugune.
Külmavärinad lauldes.
Võimatu seletada sõnadega.
Laager kohe järgmisel päeval tund aega enne minekut paps ütles et tuleks asjad kokku panna.
Õnneks ei jäänud hiljaks.
Terve nädal soomlastega.
Leerilaager siis.
Elva lähedal Waide motellis.
Ma olen tänulik nendele inimestele.
Tõsiselt.
Mis siis, et ma pidin istuma iga päeva umbkaudu viis tundi ja kuulama kuidas eesti preester räägib soome keeles Jeesusest.
Ja need palvused.
Esimeste päevade reaktsioon oli see et ma hakkan siis kohe kindlasti usklikuks.
Tunne oli selline.
Sest oli kuradima igav.
Mõttemaailm muutus andestavamaks.
Soome keelest hakkasin väga hästi aru saama.
Julm.
Ma tahan inimesi ja ma ei taha ka.
Ma tahan näha neid.
TAHAN meeletult.
Samas tahan üksi olla.
Kujutage ette kui lihtne tglt kõik võib olla.
Lähed laagrisse näed ühte poissi ili vsjoo.
Oled rahulik ja pole enam vihane.
See elu ja elamine on nii haigelt kummaline asi.
Mõtlesin et muudan blogi aadressi ära...
Kolm nädalat keerleb see peas.
Ja mul on tglt juba vaikselt üsna ükstakõik kas ma siia üldse kirjutan.
Sain Tartust selle kõige ihaldatuma asja. :D
Selle Raamatu, mis võimaldab mul ka targaks saada.
Ei noo nii hea on aru saada, kes su järele igatseb...
Ema ja isa ja peale selle
St mitte keegi.
V.a. Kertu kes helistas mu passi asjus ja oma pluusi asjus.
Nii hea on nii.
Ma ütlen ausalt.
ON.