Midagi haaras mind just sellel hetkel.
Tunnen et seda kõike on vähemaks jäänud, kõik pole nii kui alguses, siiski kõik on päris alguses.
Tunnen, sind kaugenevat, kuid ei tea miks.
Siiski oled sa lähemal kui kunagi varem.
Miks ma tunnen, et sa nagu lahkuksid või alustaksid minemist, hüvasti jätmata.
Emotsioonid on need mida ei saa vaka all hoida, kuid nendest saab kirjutada.
Tunnen et see vahemaa mõjub,
tugevalt.
Alguses olen mina alati see kes seda kõige tähtsusetumaks teguriks peab.
Tuleb välja et siiski pole nii.
See kõik on vist ainult mu lolli mõttemaailma töö.
Tahan olla siin ja seal ühes minutis ja hetkeks korraga.
See pole võimalik.
Ma tean et ma võin seal olla mõtetes.
Miski mõjutab mind ja haarab mu mõttemaailma.
Sa mõjutad mind ainult heas mõttes.
Ja mulle meeldibki nii, teisiti olla ei saakski.
Äkki siiski oled sa ümber mõelnud, "mõtted" ja ainult "mõtted".
Ma olen liiga vähe sinuga koos olnud mõistmaks, et see mis toimub on siiski päriselt.
Seda mõtet saab kinnistada ainult iga sinuga koos veedetud hetk, minut, sekund.
Siiski vahel tundub et kas on see päriselt, äkki pole seda poissi olemaski.
Ma tean et ma ei tohi nii mõelda, sest kui mõtlen siis võin saada haiget.
Teha selle kõik endale nii eemale tõugatavaks.
Siiski ma suudan nii mõelda, sest ma pole suutnud hakata uskuma seda mis toimub.
Sellest kõigest unistavad ja mõtlevad kõik inimesed igas sekundis, alateadlikult.
Kuid kas nad suudavad selle ära tunda, kui nad selle leiavad?
Äkki ma siiski ei meeldi sulle?
Võib olla sa kujutad mind sellisena ette nagu sa just tahaksid.
Ei tahaks su kujutelmi petta.
Vs ei suuda mind keegi uskuma panna seda võimatut.