Ma olen segaduses ja ei oska kuhugi pöörduda. Jälle pisarad voolavad, sest tunnen, et hoian kedagi vangis ja olen kuri ja õel vangivalvur. Õel ja kuri pole ma mitte ainult ühega vaid ka teistega kellest hoolin. Need perioodid on ka varem olnud, ma ei tea millest need tulenevad, kuid siis saavad tihti lähedased vastu päid ja jalgu.
Midagi ei klapi, ei sobi, olen kohe sõrgupidi vastu ja tunnen, et solvun. 3-aastane teeb nii, mitte täiskasvanud naine.
Tunnistan, et reaalselt on palju, millega kohaneda. Võin küll hetkel omada vaba aega ja vaadata omi sarju, kuid tunnen, et see pole mulle puhkus, magaks kaua iga päev ja lõunal ka veel otsa, väsin kiirelt. Iga uus tööpäev on tegelikult korralik närvipinge, suur kartus sees, kas saan hakkama? Päeva lõpus on pingelangus või omamoodi uus pinge, et kas läks hästi või halvasti. Kui läks hästi, kes garanteerib, et järgmine päev ka samamoodi hästi läheb või kui läks halvasti, siis pean end järgmine kord parandama. Tean, et õpin, kuid meelde jätta ja tähele panna on palju, sest kaalul on siiski inimeste elud.
Suhetes samamoodi on kõik uus ja ma olen alles roheline. Kuna on õige aeg selleks, tolleks ja kolmandaks? Mina tahaks ju kõike kohe, okei lapseks ja abieluks on vara, majaks metsa sees ka, aga tunnistan, et ma reaalselt koliks kokku ja elaks edasi, arvestades seda kõike kuidas niigi on kiirust ületatud. Kuid seda ei saa teha, sest nii palju on puudu selles osas, mis käib üksteise käitumismustrite ja harjumuste ja eelistuste ja kõige selle tundmise alla. Ma ilmselt unistan liiga palju. Ma tahan, et mul oleks rutiin selles osas, et saan tulla koju pärast "tööd", küsida kuidas päev läks, jagada emotsioone, teha süüa kallitele inimestele ning nautida aega koos. Samas ma ei taha seda iga päev, siis läheks ju igavaks. Ma tahan, et minuga arvestataks, selles osas, et ma ei tunne inimest ja ma ei loe tema mõtteid. Tema ilmselt mitte ka minu omi, mistõttu pean minagi ennast parandama ja rääkima, kui ma midagi soovin ja plaanin.
Ma ei saa tulla ja muuta kellegi elu tundmatuseni. Palju on asju, mida ma väldiks, teeks teisiti, selles igapäevaelus mida mina näinud olen.
Tunnen, et olen rohkem kodukana, kui ma tunnistada tahaks. Ja üleüldse, kas pole kuskil mingit juhendit, et kuidas olla suhtes?
Pean endale aru andma, et olen kaugel täiuslikkusest, samas ma ei tea mida minult eeldatakse, nõutakse.
Tean, et vahest on tegelikult mõlemal see tunne, et vot ma olen uhke, et tema on minu oma ja teine kord jätab põhimõtteliselt külmaks.

Ma olen alates 16-aastasest peale korralik üksik hunt olnud. Elanud enda napakate reeglite järgi, sisetunde järgi. Ei ole pidanud arvestama kellegiga, seda enam, kui ma midagi väga tahan, siis lähen läbi tule ja vee ja kõigest muust on ülisavi. Mul pole olnud püsivat seltskonda, kellega on "raudpolt hängimine" iga nädal, kolmapäeval. Inimesed mu ümber vahetuvad kiirelt. Püsivad on vähesed. Kadestan seda, kellel see on, sest see on suur rikkus.

Tunnen, et ikka ja jälle taandub kõik tagasi mu igipõlisele probleemile - ei oska iseennast armastada. Ühel hetkel ei tunne ma end hästi ja siis see frustreerib, motivatsiooni pole, mis tekitab omakorda nõiaringi ja alateadlikult hakkab kuradike õlal küsima küsimusi, miks üldse keegi tahaks sinusugusega midagi teha. Mistõttu saades eitusi või tagasilükkamisi, praeguse paari viimase päeva näitel - lükkas mu sõbranna tagasi oma soovi saada minu käest lõpusoengut, ajapuuduse tõttu, mis oli täiesti arusaadav põhjendus ja mina... reaalselt tunnen, et see sõbranna ei taha mind enam, või et tegin midagi valesti. Teine näide on see, et soovin VÄGAVÄGA minna ühele kontserdile, Tallinna piletid ammuammu juba välja müüdud, kuid samale kontserdile Riiga saab veel minna, otsin ja otsin mina siis inimesi, kellega koos selline tripp ette võtta ja kõik ütlevad ära. Kurvaks teeb see mind, kuigi see ei ole minus kinni, et mõnele ei pruugi meeldida esineja või, et neil on tööd või mõni muu asi planeeritud. Siiski võtan mina seda isiklikult.
Tean, et see on mingi periood, see läheb üle ja siis on kõik korras. Kas on mängus hormoonid või ma ei tea mis muu...
Ma tahaks päikest täiega. Keegi ükspäev rääkis kevadest, well ma igatsen täiega kevadet, sest see on aastaaeg, kus ma saan energiat ja motivatsiooni tegutsemiseks. Ärkan üles.

Ma isegi ei oska kirjeldada tänast s*tta, mis ma kokku keerasin.
Ma nii tahaks süüdistada oma emotsioonides rohte, mis ma võtan, kuid see ei ole loogiline.
Ma ei oska võtta asju aeglaselt. Kõik kohe ja praegu.
Terve tänane päev, hommikust saadik on möödunud samasugustes tunnetes, mis paar aastat tagasi. See keerab veel omakorda vinti juurde. Kardan, lihtsalt täiega kardan.
Ja muudkui keeran vinti juurde, tehes karuteenet iseendale.