Tegin ära.
Vahepeal on nii,et ühel hetkel jõuab *plaks* kohale, et seda on vaja teha ja siis teed. Üks sõltuvus ajab teist taga.
Praegusel hetkel on üldse nii, et lülitaks kõik välja ja tõmbaks kuskile kaugele ära.
Ma ei taha väga midagi kuulda ei koolist, ei korteri sisustamisest, ei tööst, ei suhetest, ei trennist.
Heameelega võtaks seljakoti ja ratta ja tõmbaks kuhugi eemale. Tean, et seda on mul heal juhul/parimal juhul võimalik teha alles kolme nädala pärast.
Ära raiska oma aega, aega mis on sulle antud elamiseks.
Viska välja need inimesed, kellega koos olemiseks sa pead tohutult pingutama, kuid nemad sellest ei hooli.
Sisikond käib üles-alla. Midagi on valesti ja oskaks ma öelda mis see on, siis oleks päris hea.
Hakkasin vaatama inimesi, kes on mu kõrval ja ümber. Kas mina üritan olla keegi teine nende jaoks või ma üritan neile meeldida või olen ma ise üks paras tropp?
Kuid tean, et ma ikka ja jälle langen samasse vanasse auku tagasi. Mõtlen küll, et olen vahest õppust võtnud ja siis pauh, *see tundub tuttav*. Korralik laks vastu näppe ja reaalsus, et sa ei peaks nii tegema.
Miks mõnel inimesel läheb kauem aega arusaamaks, et ta peab elama endale, kauem aega, et saada täiskasvanuks ja leida oma eesmärgid?