Miks mulle hakkab tunduma, et üks elu kõige ilusamaid asju on ka kõige raskemini saadavam?
Selleks peab meeletult pingutama ja selle peab ära teenima...
Kes siinkohal punkti i-le pole ära pannud, siis räägin armastusest.
Filmides, raamatutes, muinasjuttudes, lauludes oh kus iganes kujutatakse seda kui üht ilusaimat ja raskeimat, pingutustnõudvat etc etc asja.
Mulle on see alati, võib-olla see tuleneb ilusast ajalukku jäänud kogemusest, tundunud kui liblikaid täis sõnadeta äratundmine.
Päris raske on vahepeal lahti lasta sellest alateadlikust, teadlikust otsimisest.

Siinkohal kuumenes mu arvuti üle ja kuna ma olin endaga nii puntras võtsin tüki paberit ja kirjutasin kõik paberile.

Võite panna mu viimase aja lemmiku taustaks. :)
P.s. vabandan, kui te käekirjast aru ei saa.

Vaatasime eile Maikeniga ühte filmi.
"The Perks of being a wallflower"
Leidsin selle väga lampi Imdb-st.
Soovitan soojalt, soundtrack on juba ülihea! :)

"Why do I and everyone else I love pick  people who treat us like we are nothing?"
"We accept the love we think we deserve."

Ma tahaks hetkel täiega peaga vastu seina peksta.
Miks ma küll ei õpi omadest vigadest?
Alati pean ma jooksma ja kõike tahan kohe.
Kannatus on täielik null.

Kuradi Villu Parvet!
Kirjutas küll hea raamatu või noh teoorias raamatu kuidas endale meest sebida - mida teha ja mitte teha. Ülimalt loogiline ja teostatav. AGA ta kirjutas selle meeste kohta, kes saavad viimasega kuskil tuttavaks vms, mitte ei tutvu üksteise juurde sisse kolides.
Well to be honest, ma ei tea mis ma tegema peaksin. Ja Villu pole väga suureks abiks.