Mida teha, kui ühel hetkel saad aru, et see kõik ei ole päris sinu teema?
Käinud praktikal kohas, mis toetab sinu õpinguid, kuid ei ole põhieriala.
Minnes põhieriala praksi, nähes keisrilõiget ja mõõtes rasedate kõhu ümbermõõtu ja nähes ultrahelis pisikesi ei tekkinud mul seda emotsiooni, mis lasteaias.
Ma olen segaduses. Lasteaia praktika juhendaja tahtis mulle kirjutada analüüsi, et ma ei sobi ämmaemandaks, vaid lasteaia kasvatajaks. Siiski ta seda ei teinud. Kirjutas, et ma olen oodatud nende kollektiivi iga kell ja sobin lastega töötama.
Emotsioonid on nii vahetud.
Just praegu hakkasid "endised" kolleegid minuga rääkima, et kuidas mul läheb ja et ma olen tagasi külla oodatud. Kõik jookseb kokku.
Ma ei saa isegi proovida sisse astuda, sest olen sellel suvel katsete ajal USAs.
Ma tahaks väga proovida.
Emale rääkides, mida nägin või teinud olen sain aru, et mu jutus puudub emotsioon. Lastega ma jooksin mängima, riietama, muinasjuttu lugema, rasedad on tõrjuvad või on naistel ebamugav. Ma istun seal külma kõhuga, teen ära mis palutaks ja kõik. Peaks olema "hurra ja vinge" efekt kõhtu katsudes või südamelööke üles leides. Ausalt, ei ole. :S

Heihei!
30 päeva jäänud ärasõiduni.
Tegin suve jaoks eraldi blogi, et ka teised (loe: kursakad, vanemad, sugulased) saaksid lugeda mu suvistest tegemistest.
Aadressiks siis http://neleusas.blogspot.com/ .
Eks see näha ole, kuidas ma oma niigi tihedas graafikus kirjutada jõuan :)
Olge mõnusad,
Nele :)