Kaisa, sulle helistas üks päev üks härra, kindla sooviga meid välja saada. Härraks oli sinu endine klassivend. Minu uneaega raiskas, aga härra hea sõber, kes täna öösel mind tervelt pool tundi üritas välja saada ja seda kell 3 öösel. Asi lõppes sellega, et kutt pidi mulle esmaspäeval helistama, et läheme ehk teisipäeval välja.
Ja kõik "kiisud" ja kõik "pätid" ja kõik vajalikud sõnad tulid ka.
Nalja hakkab saama, that's for sure.
:D

Downfall.

Niisiis, olen suutnud vahepeal tõbiseks jääda.
Õigemini on jäänud haigeks minu kurk ja kuna mul on olnud suurepäraseid kogemusi angiinidega, siis tegelesin terve eilse päeva ja mis välja tuleb kogu mu allesjäänud raha selle jubeda haiguse ennetamisele. Esimene aps, tõbine olemine.

Apteegis käimine on täielik raha raiskamine, sest kõik maksab, eriti kui sul raha pole.
Niisiis, ühel hetkel õhtul avastasin makstes ( loe: üritades maksta ) bussipileti eest, et mul pole piisavalt raha kaardi peal. Teine aps, Pankrot.

Nii kuna ma siis eile magasin terve päeva maha, olles Fervexitest end uimaseks joonud ja imenud Propolki (IMEHÄID!) kurgutabelette ja piserdanud kurku Taruvaiku ja teinud jalavanne ja käinud salliga ringi ja kõige lõpuks pannud kaelale pipraplaastrid (kes on tundlik, ei soovita, kuid ise teen seda kogu aeg)... ahjaa hommikumantlis olin ka, siis suutsin magada lõunast kella 10-ni õhtul.
Mis tähendas seda, et ma polnud üldse näinud Kaisa orkuti sõnumit, mida ma lugesin ilmselt alles 23.30 õhtul. ( Märkuseks, ma tõepoolest ei käi enam orkutis. ) Olin parajalt pettunud, et minuga korralikult ühendust ei võetud ja tahtsin Kaisale tagasi helistada... millele järgnes tekst "Tele 2 on piiranud teie... bla bla bla"
Kolmas aps, pole arvet.

Kindlasti oli eilses päevas neid apse veel piisavalt, kuid olen õnnelik, et ma terve eilse päeva maha magasin, muidu oleksin ilmselt masenduses.

Nii, sain saavutusega ka vahepeal hakkama, lasin geneetika loengu täna hommikul üle. Misjärel 15 minutit pärast loengu algust sain Katjalt sõnumi, et "Neiu, miks te koolis pole? :)" Uni läks ära ja jõudsin ka loengusse mille olin plaaninud üle lasta.
Täna oli esimest korda saksa keel, see õpetaja on niiii pühendunud. Tohutult meeldib. :)
Vähemalt ühe vabaaine EAP saab tehtud.
Ich bin Nele.

Nii minul on ametlikult siiber arvuti jagamisest vennaga.
Sander, sorry ( kui sa seda üldse näed, mis oleks väga tõenäoline kui me sama arvutit kasutame).
Pidevalt avastan, et oi facebookis, et kas tema ja tema polegi mu sõber ja siis vaatan, et oih ma oleks peaaegu Sanderi kontol selle ja selle tema sõbraks pannud.
Siia sisse logides avastasin, et mu vennal on ka konto, või õigupoolest võiks öelda, et konto millega teiste kontosid lugeda ja olukorraga kursis olla.

Aitäh Karl selle postituse eest, saan täpselt aru mida sa tunned.
Üks õhtu tuleb istumine minu juures JA LÄHIMA AJA JOOKSUL!

Käisin Sandriga kinos vaatamas filmi "Wall Street - raha ei maga".
Mõtlesin kogu aeg kuna film oma poindini jõuab, ei jõudnudki.
Money well spent - not!
Samal ajal oli helistanud Karl, kokkuvõtvalt pean vist hakkama kasutama värisevat telefoni, sest ma lihtsalt suudan endale hiljem meelehärmi valmistada sellega, et ma ehk magan kõik hea maha.

Eesmärke aina koguneb seinale, varsti pean kodust nööpnõelu nende kinnitamiseks juurde tassima. Või siis investeerima oma projekti, mille jaoks algmaterjal olemas on..

Rkuuskuusmus

Päris mitmes päev juba (joogine).
Reede kohta siis nii palju, et vanad näod, uus pidu ja vanad teod.
Mängisime siis kambaga Bailat.
Jõime kõigele muule lisaks 70 kraadist Stalõpinit ja olime niisama muhedad.
Nalja sai tohutult.
Suutsin Martini seljast Raekoja platsil kukkuda, põlv on lõhki, kuid teksad terved (!?) ja käe sees on auk.
Kaotasin ära kõrvarõnga ja sai hiilitud ja pargis peidus oldud.
Panime nii mõnegi "tuttava" inimesega TAAS segast nagu kolmapäeva õhtul.
Üks hetk leidsime end neljakesi minu juurest.
Naersime lihtsalt mingite haigete asjade üle ja lendasime sliipi.
Rõõmus(ruudus) ja Reiljan(ruudus).
Heameelega kordaks niipea kui võimalik seda üritust.
:D

Selle nädala tegemistest siis nii palju, et sain aru, et mulle tohutult meeldib see linn ja ka eriala mida õppima läksin! :)
Olen väga õnnelik selle kõige üle.
Tekkis väike mõte, et kuna Tartus on veel küllaldaselt ilusaid tänavaid millele ma pole veel jalutama jõudnud, siis loodan seda lähiajal ilma kaardita teha.
Mitte, et ma praegu kaarti kasutaks, okei, vahel bussipeatustest vaatan, et mis tänavaga tegemist on ja kust kohast saaks lõigata, aga see on ka kõik.

Vaikne esmaspäev, pidune teisipäev Püssis ja Atlantises (JAH! Atlantises, arvasin, et ei tõsta elusees oma jalga sinna kohta, aga tuleb välja, et söön oma sõnu, again), üleslöödud kolmapäev (Meie Kaisaga olime püssid, mitte keegi meist püssim) ja nüüd tuleb rahulik neljapäev, sest mõnel neiul tuleb tudengielu esimene kontrolltöö rahvatervises. Uskuge mind, te ei taha teada kui keeruline ja labane või üks aine ühekorraga olla. Kuid ma olen kindel, et see läheb veel palju huvitavamaks. Ma olen nõme, ma tean, et ma retsile ei lähe (täna kell 17.00 TÜ raamatukogu ees), aga piirid tuleb paika seada.
Väike piiride seadmine käis õnneks ka pidudel käimisega. Selleks nädalaks aitab, järgmiseks ka, vähemalt kuni neljapäevani, sest pärast seda ei tea ma üldse, mis juhtuma hakkab.
Kooli kokkutulek on 2. oktoober. Ootan väga!

Kaisake, meil on vaja hädasti uus paber sisse seada, sest ilmselt vanal pole enam ruumi :D

Keset suurt õppimisest viilimist leidsin üles vanu blogisid..
Erika, Delia, Sandra, René, Lauri suurem osa neist oli täis postitusi, mis oleks nagu kuskile ajakapslisse kinni jäänud.
Osalt oli kahju, kuid teisest küljest tõi see meelde vanu mälestusi..
Naljakas on mõelda, et olen seda blogi pidanud vahelduva eduga juba kolm ja pool aastat.
Ei tundu pikk aeg, kuid kui vaadata kui palju kõik on muutunud - mina, ümbrus, sõbrad, KÕIK.
On pikk aeg.

Tudengi töö on õppimine!

Seda kahjuks või õnneks ta on, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tegelikult on viimasel ajal nii mõndagi ka juhtunud.
Olen mõnest asjast vahepeal aru saanud, see võib olla suhtlemispsühholoogia seminarist.. ma tean, et ma ei oska inimesi kuulata.
Tänu nädalavahetusele olen seda ikka mõnusalt tähele hakanud panema.
Kertu rääkis mulle nii mõndagi, muresid, probleeme, kõike seda mille osas peaks üks hea sõbranna ära kuulama ja võimalusel aitama.
Ja mis mina tegin?
Olin vait ja kuulasin ja sain aru KUID 2 sekundit hiljem läksin oma jutuga edasi.
Tunnistan, ei läinud jutuga edasi niisama lihtsalt, vaid sellepärast, et ma ei osanud nõu anda.
Vahepeal tunnen, et ma ei oska üldse teistele nõu anda.. aga ehk tuleb see sellest, et ma üritan iseenda küsimustele vastuseid leida?
Mul on tohutult küsimusi tegelikult õhus, päriselt.
Kas ma ehk ei lähe liiga kalliks oma vanematele maksma?
Kas oli ikka õige panna vanemaid kaalukausile selles osas, et mina läheksin tasulisele kohale õppima, kohale mida olen ihanud aastaid, võimalusega, et ma ei pruugi olla nii tubli, et pääseda riigieelarvelisele kohale?
Kas ma ikka tõepoolest soovin antud eriala õppida?
Jätkata ja töötada kogu elu antud erialal?
Või kas ma suudan saavutada õppeedukuse, mis tagab mulle stipendiumi või kõige viimasel ja parimal juhul salasoovi, milleks on cum laude ?
Küsimusi on palju, olenemata üritustest leida neile vastust teistelt nõu küsides, olen ikkagi mina ise see, kes peab neile vastama.

Teine teema on hoopiski teist laadi..
Kas mul on õigus olla kade inimeste peale, kes on need, kes mina olin kunagi?
Elu on läinud nii, et inimesed on tõepoolest nii erinevad, kuid hinge jääb ikkagi kriipima see küsimus, mis on temas teistmoodi kui minus?
Kas mul on kujunenud välja ideaalid ja kas ma soovin näha uutes inimestes neid samu vanu ideaale?
Kas ma olen liiga prefektsionist ja otsin tõepoolest sellist ideaali endale kaaslaseks?
Tegi tegelikult haiget küll kui mu ema kuulis, et ma jätan oma endise kuti maha ja reaktsioon, mida temalt kuulsin oli a la selline, et ega ta niipea uut kutti ei saa, kui üldse saab...
Mina vaataksin asja sellest punktist et olen alles 19!
Tema aga ilmselt sellest punktist, et olen liiiiiga valiv.
Ning siis veel küsimused hoopis teistlaadi teemalt...
Kas sõbrad on võimelised muutuma kellekski täiesti teiseks ja kaotama sõpru leides endale kaaslase pikemaks ajaks?
See viimane küsimus vaevab mind pikemat aega juba.

Nele naudib tudengielu.
T- Püss, Zavood, Krooks
K- Pätrise ühikas -> CT
R- Steveni sõjaväepoisid ja Võru linn
Hea on tõdeda, et ma tunnen omi piire.
Hommikul võeti kartult, nii mõnigi inimene pidi hommikul kaasa tulema, kuid kuid kuid..
Eilne öö venis vist pikaks ja hommikul ei suudetud isegi ärgata.
Neljapäeval tegime Lottega paaristöö ära, millega tegemisel ma järeldasin, et ma meeletult igatsen juba inglise keele tunde. Kõige parem osa selle juures on see, et keeled hakkavad teisest semestrist (vene, inglise, ladina).
Ja siis me tõlkisime oma õendusteoreetiku definitsioone niiviisi, et me ei saanud vist ise ka lõpuks aru, kas midagi õiget kokku kirjutatud saime.
Neljapäeval olin tubli see tähendab seda, et läksin normaalsel ajal magama ja hommikul pakkisin kõik asjad kokku ning 10-ks loengutesse, misjärel sai sõidetud Võrru.
Kertu on üksi kodus, tervelt mitu nädalat. :D
Ning kuna Steven ja veel palju palju tuttavaid sõduripoisse jalaväest said puhkama, siis liitusime peoga. Peo edenedes leidsime Kertuga end poest alkoholi varusid täiendamas ja mingi hetk läksime linna Sandra, Katerine(?), Toomase, Priidu ja Kertuga.
See on päris naljakas kui palju kenasid kutte igal pool näeb.
P.s. Kaisa, Poksija mitte Boksija.
Kuid point ongi selles, et pole tahtmist nendega midagi peale hakata. Nad võivad küll toredad olla ja nrit küsida vms aga ma pole veel kedagi vaadanud "sügavamalt".
Silmailu peab ju olema, muidu hakkaks igav.
Kodus on tegelikult tohutult hea olla.
Lähen ja naudin kodumõnusid, õppides juurde veel mõne os'i asupaiga ja vedeledes niisama kasutult diivanil.

Ossa!

Hei hei!
Nüüd on asjalood nii kaugel, et ma avastasin, et ma pole oma blogi ligemale kaks kuud täiendanud.
Drafte on küll vahepeal tegelikult tekkinud, aga leian, et need pole postitamist väärt.
Millega ma siis oma suve teisel poolel tegelesin?
Üsna peatselt pärast kooli vestlust (järgmisel päeval 29.07) sai mindud seljakotiga Eurotripile.
Sihtpunktidest siis nii palju: Valga-Tallinn-Helsingi-Perniö-Turu-Stockholm-Kopenhaagen-Hamburg-München-Verona-Venezia-Monfalcone-Venezia-Verona-Trento-San Candido-Lienz-Viin-München-Neuschwanstein-München-Pariis-Frankfurt-Hamburg-Kopenhaagen-Stockholm-Turu-Helsinki-Tallinn-Tartu-Valga
Kes tahab täpsemalt teada, küsige, olen valmis heameelega rääkima :)
Reisil olles selgus mingi hetk, et olen saanud sisse TTHKK-sse erialale, millest ma olen pikka aega juba rääkinud. Õnnetuseks küll tasulisele kohale, kuid mis muu meid siis veel pingutama paneb kui mitte raha? Loodan vapralt eelarveliste äraütlemist, et oleks lootust säästa vanemate niigi õhukest rahakotti.
Kuna ma juba tudengielu juurde asusin, siis räägingi sellest lähemalt.
Tartus pesitsen siis seal, kus muidu enamus teisi Kreutzwaldikaid - Annelinnas.
Kes külla tahab tulla võib küsida täpsemaid koordinaate.
Arvan, et varsti tuleb ka soolaleivapidu :)
Naudin seda, et terve linn on tuttavaid täis ning uusi tekib pidevalt juurde.
Vennaga kooselu pole siiamaani närve ära söönud, loodan väga, et ei söö ka (pöidlad pihus).
Neli ja pool aastat on väga pikk aeg, eks näis, mis selle ajaga juhtub.
Lööb "kutsehaigus" külge või leian mõne põnevama ameti. Kuid liiga pikk tundub see aeg minu jaoks.
Kuigi kõik korduvalt räägivad mulle mida nad õppima lähevad, ei mäleta ma siiamaani enamuse erialasid. Hea, kui kool meelde jääb.
Siiski on igasugu erinevaid plusspooli tudengiks olemisel. Vabad päevad, vaba "töögraafik" ja pidu (võimaluse korral) iga õhtu.
Ma arvan, et ma poleks end blogist leidnud, kui mul poleks täna olnud nt vaba päeva.
Ahjaa, püssirohukelder on mulle ka väga meeldima hakanud. Ja mulle hakkab vaikselt tunduma, et õllest hoidumine oli pigem kaitsereaktsioon, pole õllel viga midagi...
Jutt käib siis hetkel Püssi Punasest... jah, odavama joogi nimel olen ma suutnud õppida ära õllejoomise, hetkel veel mingi piirini, kuid siiski.
Aga see on päris tavaline, et kui kirjutama tahad hakata, siis on kõik mõtted peast pühitud. Nii ka praegu..
Üritan meelde tuletada, kuid ei tule hetkel hästi välja.
Eks ma siis räägin teinekord edasi.
Olge tublid ja mõnusat kooliaasta alguse jätku! ;)